Demokraatliku liikumise ajalooline tähtsus.

Demokraatidel kui iga suure ajaloolise liikumise asindajatel tuleb kokku puutuda terve rea psühholoogiliste raskustega. Meie ära hirmutatud ja tõeliselt ühiskondlikust elust võõrdunud ühiskonnas on mõnikord kuulda kahtluse, uskumatuse ja vaenulikkuse hääli DL laiendamise otstarbekuse vastu. Kogu see nõme kompleks taandub kümnele põhilisele teooriale.

“Saavutuste teooria”, mis kiitleb terve rea tehniliste ja majanduslike mäitajatega, viitab mõningatele kultuuriliste ja tervishoiualalistele üritustele, hariduse kättesaadavusele ja tasuta meditsiinilisele teenindamisele, sotsiaalkindlustusele ja pensionisüsteemile, teadusliku ideoloogia olemasolule jne.

50 aastat suuri ohvreid ja 150-250 miljoni inimese ennastsalgav töö pidi juba iseendast andma mingisuguse kvantitatiivse tulemuse.

Paljud saavutused kannavad formaalset, ühekülgset, aritmeetilist iseloomu, on kaotanud olulised kvalitatiivsed väärtused ja teenivad peamiselt riiki, kuid mitte inimest.

Demokraatliku korra tingimustes oleksid saavutused olnud palju suuremad, ohvreid ei oleks olnud, areng oleks olnud palju kiirem ja igakülgsem. Demokraatlik Venemaa kui noor ja arenev riik oleks võinud 50 aasta jooksul saavutada palju kõrgemaid näitajaid kui ida-sotsialistlik Venemaa.

Esineb tohutult palju puudusi: madal elatustase ja kodaniku vabaduste puudumine.

Iga, isegi kõige “ilusamat” ideoloogiat hinnatakse tema kasutamise tulemuste järgi. Mitte juhuslikest, vaid orgaanilistest ida-sotsialismi puudustest olgu mainitud kasvõi täielik abitus, tööviljakuse tõstmisel võrreldes kapitalismiga (isegi NLKP juhtide ülestunnistuste järgi).

“Masside antidemokratismi teooria”, mis näitab masside huvitatust ainult materiaalsest heaolust, toonitab valitsuse võimet suurendada materiaalseid hüvesid, demokraatlike traditsioonide puudumist, püüet isikliku diktatuuri poole ning selle puudusel kalduvust anarhiale ja kaosele.

Materiaalse tootmise kriis süveneb üha rohkem ja koos sellega ka masside rahulolematus, kuna kriis on määratletud orgaaniliste ja parandamatute ida-sotsialismi majanduse puudustega.

On võimalikud vaid lühiajalised tõusud järgneva veelgi sügavamate langustega.

Demokraatlike traditsioonide puudumine on pikaajalise poliitilise despotismi mürgiseks viljaks ja vene rahva tragöödiaks.

Öelda lahti moraalsest ja kasvatavast missioonist meie r a s k e l t h a i g e s ühiskonnas, totalitaarse reziimi valelikkuse ja ebaõigluse paljastamisest, demokraatlike traditsioonide ja vaba elu loomisest – tähendab korda saata sotsiaalne kusitegu.

Kutsuda rahvast üles kestva mädanemise järgus oleva reziimi tingimustes ühiskondliku elu täiustamisele ja sellega ära hoida kõik võimalik kurjus ja oht praegustele ja tulevastele põlvkondadele – see on iga mõtleva demokraadi püha kohus oma kodumaa ees.

“Ümberkujundamise õiguse mitteomamise teooria”, mis esitab vähemuse moraalset õigust muuta kujunenud arusaamasid ja poliitilise elu aluseid, kukutada ebajumalaid, mida massid taluvad või isegi kummardavad pühamust.

Ajalugu on loomingulise vähemuse poolt juhitav protsess.

Loominuglisevähemuse puudumisel valitseb seisak ja hääbumine, katkeb areng, ei eksisteeri ajalugu.

Ühiskond, rahvas ja mass on üksikute inimeste summa ja mitte õkski neist inimestest ei oma õigust ära võtta teiselt inimeselt tema õigust väljendada oma mõtteid tõest ja headusest, näidata teed täiuslikkuse poole ja võidelda selle nimel.

Ainult inimene ise kui ta veendub oma püüete hukatuslikkuses ja ebaõigluse võib neist vabatahtlikult loobuda.

“Intellektuaalse eneseeituse teooria”, mis arvab,et rahva väljakujunenud ettekujutuste, masside ja eelnevate põlvkondade kollektiivse mõstuse ees on kaasaja vähemuse loomingulised otsingud ja üksikute mõtlejate selgeltnägemine lõpmatult väikese väärtusega, et kaasaegsed on intellektuaalselt viljatud jne.

Rahva ettekujutused koosnevad kolmest komponendist: looduslikult-paratamatust, ajaloolis-traditsionaalsest ja isikulis-loomingulisest.

Neist kolmest on looduslik-paratamatu – muutumatu väärtus, kuid järgneva ajaloolis-traditsionaalse määratlen ära eelolev isikulis-loominguline.

Arengu olemus seisneb traditsiooniliste ettekujutuste muutmises. Tänapäeva antidemokratismi tingimustes sünnib isikulis-loominguline demokratism ja määratleb homsed demokraatlikud traditsioonid.

Kaasaja generatsioonidel on palju andekaid mõtlejaid ja teadlasi, kuid nad on ängistatud väliste olukordade poolt või demokratiseeritud oma näilise jõuetuse teadmises.

“Prestiizi teooria”, mis pasundab sellest, et igasugune liikumine on kasulik “meie vaenlastele” ja õõnestab “meie” autoriteeti (olemasolematut). Sellesamaga deklareeritakse alatut ja amoraalset põhimõtet pole tähtis, mis me teeme, vaid on tähtis, mis meist räägitakse.

Panna toime kuritegusid isiksuse vastu ja sundida teda vaikima nendest, s.o. kõige vastikum silmakirjalikkus, idamaise salakavaluse järelkaja. Psühholoogilielt on see argliku pahe püüe vältida õidlast karistust.

Võitlus vabaduse kõrgete ideaalide eest ja püüe täiuslikkuse poole ainult tõstavad meie rahva autoriteeti ning lähendab teda progressiivsetele rahvastele.

“Isevoolu teooria”, mis propageerib naiivset usku juhtide heasse tahtesse, õndsaid lootusi NLKP-sse, konfliktide iseeneselikku lahendumist, reziimi humaniseerumist, stalinlistide väljasuremist jne.

Demokraatia on ladviku võimu piiramine või vähendamine. Uus klass ei anna kunagi vabatahtlikult võime enda käest, kuna see tähendaks temale privileegide kaotust.

Kõik lootused initsiatiivile ülalt poolt asjatud.

Ühiskond veendub üha rohkem selle, et noored konservaatorid, kes vahtavad endisi võimukandjaid välja, tahavad kasutada samasuguseid privileege nagu nende eelkäijad.

Seepärast teevad demokraadid panuse sisemistele jõududele ja initsiatiivile altpoolt.

“Kohanemise teooria”, mis esnieb samuti ka aktiivselt väikekodanliku elunatimise, küünilise elus edasijõudmise ja silmakirjalikult passiivse mittevastupanu variatsioonides.

Selles teoorias on tunda totalitaarse reziimi, sajandite vanste orjlike hrjumuste, lääne egoismi ja alti tugeva kodumaise olesklemise stiihia lagundavat mõju inimestele.

Selle teooriaga inimesed ei kujuta endast mingisugust positiivset väärtust, nende elu on teiste inimeste jaoks moraalselt viljatu ja suures ajaloo mastaabis nad proijetseeruvad kuriteoks.

“Kasutuse teooria”, mis kinnitab skeptiliselt, et inimene on oma loomuselt halb, kõrgeid ideaale moonutatakse, moraalset progressi ei ole, ohvrid ei tasu end ära, head kavatsused toovad ainult kahju ja sellepärast ei ole mõtet vastuvoolu ujuda, ei maksa ilmaasjata end vahele segada, tuleb juhinduda põhimõttest “kasutu on midagi teha, kasulik on mitte midagi teha”.

Mitte silmisulgedes sõdade ja revolutsioonide õudustele ja ühtede rahvaste ja klasside orjastamisele teiste poolt me kuulutame, et ükski ajalooline positiivne töö ei jää jäljetuks ja kasutuks. Talle saavad osaks ainult ajutised ebaõnnestumised.

Kas endised Aasia despootlikud riigid ja Aafrika kolooniad ei muutunud demokraatlikeks riikideks (Jaapan, India jt)? Kas pole maailma peamiseks kaasaegseks tendentsiks püüdlemine lahenemise, ühtsuse ja koostöö poole, mis väljendub praegu veel nõrkade ülemaailmsete organisatsioonide (ÜRO, Rahvaste Liit jne.) loomises? Kas dekabristide, Rerzeni, narodnikute, esseride ja semstvo-haritlaskonna üritust Venemaal ei krooninud 1906.a. konstitutsiooniline monarhia ja 1917.a. veebruari demokraatlik revolutsioon?

Ainult demokraatliku jõudude nõrkus ja rahva saatuslik võimsuse ja näilise kasu tagaajamine viisid välja antidemokraatlike jõudude poolesajandilise võidutsemiseni, mittevaba reziimi, mis praegu kaldub vältimatu languse poole.

Juba DL tekkimise fakt räägib sellest, et vabaduse idee sirutab omi tiibu, et välja jõuda oma paratamatu võiduni.

“Raskuste teooria”, mia valab pisaraid informatsioonivahendite puudumise üle, tohutultsuure sõjaväe ja karistusaparaadi olemasolu üle, mis on varustatud moodsa hävitus- ja jälitustehnikaga, inimese tühisuse üle valitseva riigivõimu ees.

Maailmas ei ole ületamatuid raskusi, on olemas vaid “ületamatu” hirm ja laiskus.

Kunagi ei ole võitluse ja ideede levitamise võimaluste absoluutset puudumist.

Rõhumisaparaati kuuluvad inimesed võivad saada ja nagu elu on näidanud saavadki demokraatia poolehoidjateks.

Õigluse ja headuse helged ideed ning võitlejate tugev tahe pühivad teelt kõik takistused, sest nende poolt on ajavaim.

“Võimetuse teooria”, mis nutab taga väikesearvulisust, eraldatust, lõhestatust, tööga ülekoormatust, aja puudust, perekonna suurenevaid nõudeid, täielikku sõltuvust riigivõimust, isiklikku kaitsetust jne.

Saada võimsaks ühiskonda ümberkujundavaks jõuks, on ühiskonna progressiivse osa enda teha.

Selleks on vaja energiliselt tugevdada kolme tegurit:

1. vabaduse ideede levitamine kunstilises ja sotsiaal-filosoofilises vormis;
2. vaprate üksikisikute võitluse innustavad näited ja ennastsalgavate märtrite helged kangelasteod;
3. demokraatlike jõudude koondumine üleliidulise organiseeritud DL ümber.

Kapitalistliku ekspluatatsiooni ja iganenud feodaalse maavalduse küsimused olid meie riigi jaoks aktuaalsed XIX ja XX sajandi piiril. Praegu tõusid päevakorda riikliku ekspluatatsiooni, poliitilise rõhumise ja meie inimeste isikuõigusetuse küsimused, mis on meie ühiskonna moraalse ja materiaalse protsessi pidurdavaks teguriks. Ainult sellises ühiskonnas, kus rahvas ja tema parimad moraalsed ja intellektuaalsed jõud omavad hääleõigust ühiskonna saatuse otsustamisel, kes kasutavad oma loomulikke õigusi ja võtavad vabalt osa majaduslikust tegevusest, on kindlustatud vaba elu ja inimeste kõrge elatustase. Sellepärast on demokaatia ühiskondlikult hädavajalik.

Meie ida-sotsialismil puudub ajalooline perspektiiv. Isegi sotsialimi-maad tõmbuvad temast eemale. Kaasaja peamiseks tendentsiks on püüdlemine ühtsusele ja koostööle demokraatlikes vormides, mitte aga püüe fataalselt lähenevale totalitaarsele sotsialismile. Ida-sotsialism ei ole ega saagi olla aluseks ülemaailmsele vabale ühinemisele oma ebainimlikkuse ja elueitava olemuse tõttu. Peamiseks takistuseks ülemaailmsele ühinemisele om meie orjastatud ühiskonna ja tema ümber vägivaldselt hoitavate satelliitriikide vaenulik vastandamine ülejäänud maailmale. See tekitab vihkamist ja pinevust ning sunnib maailma tarvitusele võtma kaitsevahendid. Kas lähenemine ja ühinemine või lõhenemine ja hukkumine – kolmandat teed ei ole! Võidab maailma vaba ühinemise idee! Ta peab võitma!

Demokraadid kõikjal – ü h i n e g e , v õ i d e l g e , v õ i t k e !

Vene, Ukraina, Armeenia ja Baltimaade Demokraatide Koordineeriv Nõukogu. NSVL, 1970