“Sotsialism areneb välja oma kõikides faasides kõige äärmuslike tagajärgedeni, väljakannatamatute absurdsusteni ning siis pääseb uuesti vallale revolutsioonilise vähemuse titaanilisest rinnast võimas protestihüüd. Uuesti algab surmavõitlus, milles sotsialism etendab nüüdse konservatismi osa ja mille võidab tulevane, veel meile teadmata revolutsioon…”

I. Herzen. Kogutud teosed. Genf 1875-1879, köide 5, lk. 131.

Enam kui sada aastat tagasi tõusis Euroopa kohale revolutsioonilise kommunismi kummitus. Tema lipu all ühinesid kõikide maade ekspluateeritavad, vaesed ja õnnetud. Möödusid aastad ja kummitus muutus ähvardavaks, purustavaks jõuks.

Selles pole midagi imestamapanevat – lubas ju kommunism inimkonda terveks ravida kõikidest ühiskondlikest pahedest, viletsusest, ekspluateerimisest, hävitavatest sõdadest, rassilisest ja rahvuslikust ebavõrdsusest…

Kõige hirmsamaks õigluse ja võrdsuse vaenlaseks kuulutati isiklik omand.

Ajalooliselt väljakujunenud ühiskonna vaimsed rikkused, käitumisnormide ja põhimõtete tervik, tuhandeaastased traditsioonid kuulutati ainult ekspluataatorlikule ühiskonnale omasteks nähtusteks, mis pidi saama hävitatud.

Kõik endised väärtused tembeldati pahelisteks, mis on loodud inimese ekspluateerimiseks inimese poolt.

Massid uskusid viirasusse ja hakkasid liikuma. Miljonite survel, kes jooksid tormi vana ühiskonna kallale, varises kokku Venemaa Impeerium. Klassivõitluse tules hukkusid miljonid inimesed, jäädavalt hävinesid tohutud materiaalsed ja kultuurilised väärtused. Tohutul endise Venemaa Impeeriumi territooriumil, mis oli üle valatud verega, väetati laipadega, üle külvatud tinarahega, algas uue ühiskondliku formatsiooni, sotsialistliku riigi hoone ülesehitamine. Venemaa rahvad, täis entusiasmi ja religioosset fanatismi asusid vaimustusega uue harmoonilise ühiskonna ehitamiseks. Näljased ja puruvaesed, pakases ja põrgukuumuses andsid nad kõhklematult oma jõu prohvetite poolt lubatud maapealse helge tuleviku nimel.

Selle helge tuleviku nimel leppisid inimesed väljaga, viletsusega ja omavoliga – kõik andusid unistustele tulevasest õnnest.

Alandlikult ha nurisemata kannatas rahvas kõike… Isegi julmust, nii kokkusobimatut vendluse ja võrdsuse põhimõtetega, mis puhkes lopsaka mürgiõiena.

Poliitilise tagakiusamise sogastes lainetes hukkus 14 miljonit mitte milleski süüdi olevat inimest. Veel rohkem suri inimesi lahingutes, kaitstes oma kodumaad. On möödunud enam kui pool sajandit uue ajastu – kommunismiajastu – algusest. On tulnud aeg peatuda ja vaadata kaine pilguga ümberringi. Vaadata ja küsida endalt: kuidas on täitunud meie rahva suured lootused? Millise tulemuse andsid meie rahva lugematud kannatused, palavikulised jõupingutused ja lugematud ohvrid?

Me näeme, et meie poolt läbikäidud aastakümnete vältel saavutatud edusammud on liiga väikesed ja tähtsusetud, et õigustada venemaa rahvaste poolt valatud pisaraid, viletsuse, muret, inimohvreid ja verd. Me näeme samuti, et ühiskondlik areng viib meid ühelt hädalt teisele, milliste hävitav mõju kasvab pidevalt. Ees aga varitseb meid veelgi hirmsama katastroofi kummitus. Me deklareerime, et lõviosa sellest süüst ja vastutusest langeb kogu meie ühiskonnale, meile kõigile. Kõik see sunnib meid valuga südames uuesti läbi vaatama kõike vanu, eksimatuteks kuulutatud vaimseid väärtusi ja erapooletult hindama olemasolevat olukorda.