Sisepoliitika.

Meie ühiskonna klassistruktuur on järgmine: intelligentsi, s.t. vaimse tööga tegelevaid inimesi – 21,5%, töölisis, s.t. tööstuses füüsilise tööga tegelevaid inimesi – 5%, talupoegi, s.t. põllumajanduses füüsilise tööga tegelevaid inimesi – 40% üldisest elanikkonna arvust (orienteeruvad arvud).

Intelligents moodustab praegu arvuliselt võimsa, kuid kvalitatiivselt mitteküllaldase ühiskondliku jõu. Tal lasub veel mineviku vaimse ja moraalse mahajäämuse pitser. Ta on ühiskondlikult veel vähe aktiivne, liiga endasse tõmbunud ja hõivatud isikliku heaolu loomisega. Tema ausam, mõttekam ja teovõimelisem osa, kes igakord ei leia laiemat toetust oma klassi hulgas, on kuulutatud mitteusaldusväärseks, on ümbritsetud kahtluste ja laimuga ning sattunud tagakiusamiste alla. Kuid surmkindel on see, et ühiskondliku arengu kõigus saab meie intelligents etendama tähtsat ja teda väärivat osa ühiskonnas. Kuid juba praegu ei pea ta ainult nautima ja kohanduma ühiskondlike pahedega, vaid kasvatama ja enda järel viima ühiskonna põhilist osa.

Minevikus kujutasid talupojad endast kõige enam ekspluateeritavat ühiskonna osa, olid tööliskaadri reserviks ja riigi meelevaldsete poliitiliste eesmärkide elava materjali arsenaliks. Te kontidel ehitati üles sotsialismi hoone. Märgates oma olukorra kergenemist viimastel aastatel hakkas talupoeg aktiivselt kasutama avanenud võimalusi. Tulevikus hakkas ta etendama intelligentsi tähtsama liitlase osa.

Töölisklass oli sõnades mõõtmatult ülistatud ja kuulutatud “tema majesteediks”, ühiskonna tähtsamaks klassiks, jäädes sisuliselt niisama õigusetuks kui kõik teised. Milleks oli mineviku demagoogidele see odav meelitus? Selleks, et kasutada töölisi kui võimuhaaramise vahendit tema kontsentreerituse tõttu maa poliitilistes keskustes, suure mobiilsuse ja organiseerituse tõttu. Sedasama meelitamist kasutavad demagoogid ka praegu, kuna nad ülalnäidatud põhjustel kardavad töölisi kui jõudu, kes võivad ohustada nende võimu. Käesoleval ajal tegeleb töölisklass üha enam esialgse materiaalse rikastumisega ja muutub väikekodanlikuks. Tööliste ülesanne on tihedalt koonduda intelligentsi ümber ja järgneda tema vaimsele juhtimisele.

Meie maa klasside vahel esinevad teatud konfliktid. Nad väljenduvad neljas klassivastuolus.

• tööliste ja administratiiv-bürokraatliku poolintelligentsi vahel halbade moraalsete ja materiaalsete töötingimuste pärast.
• tööliste ja tehnilise intelligentsi vahel viimaste kõrgendatud või võrdse palga pärast oma nähtamatu “kerge” töö eest võrreldes töölistega.
• talupoegade ja linnaelanike vahel mitteküllaldase hüvituse pärast maaelanike töö viljade omastamise eest linna poolt.
• kõigi klasside ja poliitiliste bürokraatia vahel väljakannatamatu poliitilis-majandusliku korra pärast riigis.

Kõik need vastuolud on kergesti kõrvaldatavad ja kõrvaldatakse demokraatliku ühiskonna tingimustes.

Mitte ükski klass, ära kasutades oma olukorda, võimu või arvulist ülekaalu, ei oma õigust vägivaldselt peale sundida ühiskonnale oma kitsaid omakasupüüdlikke nõudeid klassivõitluse käigus. Ühiskonna huvide allutamine grupi huvidele, üksiku klassi või kliki egoismile ja tema diktatuurile on ühiskonnavastane kuritegu ning peab olema kõrvaldatud lühikeste ajalooliste tähtaegade jooksul. On võimatu ära lugeda kõiki jälke kuritegusid inimeste vastu, kõiki vägivallaakte, omavolitsemist, vastastikust mõttetut hävitamist… mida sooritati klassihuvide nimel kodusõjas, kollektiviseerimise, industrialiseerimise jt. perioodidel meie maal. Klassivõitlus, mis on viidud äärmuseni killustatud ühiskonda, põhjustab tema materiaalse hävitustöö ja mis veel hirmsam, moraalse allakäigu, paisates ühiskonna astmele, kus valitsevad džungliseadused. Klassivõitluses kantud ohvreid ei hüvita mingi saavutatud materiaalne edu nagu näiteks meie maa poolesajandine lugu. Klassipüüdlused leiavad oma mõistliku rahuldamise ainult demokraatlikus ühiskonnas, harmoonilises ühtsuses teiste klassidega.

Meie maal on kompartei kuulutatud ainuõigeks töölisklassi (aga ühtlasi ka teiste klasside) tahte ja huvide väljendajaks, samal ajal kui ta võib olla ainult konkreetsete poliitiliste ideede kollektiivseks kandjaks. Selline ainuke kriminaalkorras mittetagakiusatav partei paisub arvuliselt tohutu suureks, kuna 1) parteisse astumine on peaaegu ainus elus edasijõudmise ja hästitasuvatele kohtadel töötamise eeldus; 2) seda ergutatakse juhtkonna poolt ühiskonna liikmete vahel massilise ühiskäenduse loomise eesmärgil; 3) sellega luuakse tõrkumatu kasutäitjate armee. Haarates nagu ämblikuvõrguga kõik ühiskonna sopid lämmatab ta väiksemagi ühiskondliku elu sädeme, mis ei ole kontrollitav valitsuse poolt. Igasuguse muutuse puhul pudeneb see partei laiali nagu kaardimajake, kuna ta on loodud sisuliselt kunstlikult ja poolsunniviisiliselt. Igasugune parteiline isevalitsus tähendab ühiskonna arengu lõppu, tema asendumist sõjalis-majandusliku arenguga ja määrab ühiskonna hukutavale seisangule.

Poole sajandi pikkuse arengu käigus on saanud valitsevaks klassiks meie maal mitte töölised, talupojad ega intelligents, vaid mingi neljas. Uueks, ainuvalitsevaks ja ekspluateerivaks ühiskonna klassiks sai “tema majesteet” – parteilis-bürokraatlik eliit, koondades oma kätte kõik ühiskonna ülekande rihmad. Uus ekspluateeriv klass arenes välja mitte niivõrd majandusliku kuivõrd poliitilise tunnuse järgi, selle mõõtmatu võimu järgi, mida ta omab. See uus klass, mis oma arvult vaevalt küünib 4-5% elanikkonna arvust, kristalliseerub oma enamuses ühiskonna pahelistest elementidest: võimuahneist egoistidest, arvestavaist argpüksidest ja lihtsalt inimestest musta südametunnistusega. Nende tõe all tuleb mõista dogmat, hea all – isiklikku kasu, ühiskondliku kohuse all – spioonimist, barbaarsuse ja pealekaebamist, vooruse all – kurjale mitte vastu hakkamist, südametust, ükskõiksust.. Pole imeks panna, et nende poolt valitsetavas ühiskonnas on valimised asendatud nimetamisega, kirjutatud seadused – kirjutamata seadustega, kollektivistlik moraal-kiskjalik-egoistlikuga, seadusandlike, kohtulike ja täidesaatvate organite tegevus on muutunud poliitiliseks komöödiaks, mida mängitakse eliidi poolt koostatud stsenaariumi järgi.

Selle uue eliidi iseloomulikuks jooneks on see, et nad ei esinda rahvast ega mingit ühiskonna klassi; nad esindavad ainult iseennast. Kuid nende poolt teostatavat poliitilist ja majanduslikku omavoli kujutatakse järjekindlalt kui töölisklass ja rahva tahet. Ainult pidev juhtiva kihi uuendamine ja värskendamine demokraatlike valimiste käigus on usaldusväärseks vastumürgiks roiskunud juhtiva kasti kujunemise vastu.

Meie kaasaegne ühiskond kujutab endast vormilt töölisklassi diktatuuri, sisuliselt partei diktatuuri, kuid tegelikkuses poliitilise bürokraatia ja tema juhtide diktatuuri. Sõltuvalt ajaloolistest tingimustest ja jõudude vahekorrast kord juhid valitsevad eliiti (Stalin), kord eliiti valitseb juhte (Hruštsov ja ta järglased).

Demokraadid kuulutavad oma sisepoliitilisteks eesmärkideks:

1. Lahtiütlemine klassiegoismi printsiibist, eraldi klasside kitsalt omakasupüüdlike huvide ühiskondliku arengu seaduseks muutmisest ja enamuse türanniast vähemuse üle.
2. Ühiskondliku arengu juhtimine ühiskonna kihtidest ilma erandita.
3. Lahtiütlemine klassivõitluse printsiibist kui ühiskonda moraalselt ja majanduslikult purustavast vahendist, mis küllastab ühiskonda vaenu ja vägivallaga, tuues parandamatuid ja mõttetuid kaotusi.
4. Klassi rahu põhimõtte kehtestamine, mille sisuks on klasside koostöö, sõprus, vastastikune abistamine ja klasside vastuolude lepitamine kogu ühiskonna harmooniliseks huvide ühtsuseks.
5. Riigile õilsa ülesande püstitamine – omakasupüüdlike klasside huvide piiramine ja lepitamine.
6. Nende ühiskondlik poliitiliste õpetuste väärtuslikumaks tunnistamine, mis haaravad ja kaitsevad kõigi seisuste huve ja oma põhimõtetes ei hääleta vägivalla, terrori või teiste klasside ja grupeeringute hävitamise poolt.

Partei poliitikas:

1. Vabatahtliku NLKP-st väljaastumise kindlustamine kõigile soovijaile.
2. NLKP liikmete poliitiliste ja kodanikuõiguste täielik garantii.
3. Paljuparteilise süsteemi kehtestamine riigis, kusjuures ennast parteiks nimetada ja läbi viima rahulikku poliitilist võitlust omab õiguse iga poliitiline grupp.
4. Iga partei ja grupeeringu õigus läbi viia valimiseelset demokraatlikku võitlust ühiskonna valitsemisest osavõtu eest võrdsetel alustel teiste parteide ja grupeeringutega.
5. Riigiaparaadi teenistujate komplekteerimine rangelt mitteparteilisel põhimõttel. Valitsus komplekteeritakse valimistel võitnud parteide ja grupeeringute esindajatest.
6. Riigis konstitutsiooniliselt tegutsevate opositsiooniliste parteide eksistentsi garantii, ükskõik millisel ajaloolisel momendil.

Nõukogude Liidu demokraatlik liikumine kuulutab oma pühaks ja õilsaks eesmärgiks:

1. Poliitilises osas – kodanikuvabadus ja demokraatlik riik, mis garanteerib ÜRO inimõiguste Deklaratsiooni 30 põhimõtte täideviimist.
2. Majanduslikus osas – rahva heaolu ja kolmikmajanduse süsteem, mis garanteerib riikliku, grupilise ja isikliku tootmisvahendite omandi üheõigluse.
3. Rahvusküsimuses – rahvaste täielik enesemääramise ja tahte väljendamise vabadus referendumi (rahvahääletuse) kaudu.
4. Kultuurielus – täielik loominguvabadus ja riigi mittevahelesegamine ühiskonna vaimsesse tegevusse.
5. Välispoliitikas – leppimine kapitalistlike riikidega ja sotsmaade poliitiline enesemääramine.
6. Sisepoliitikas – klassi rahu, klasside üheõigluse ja mitmeparteiline süsteem.

Meie, demokraatlikust liikumisest osavõtjad, noored ja vanad, erinevate ühiskonnakihtide esindajad, erinevate elukutsete ja rahvuste, erinevate filosoofiliste tõekspidamistega, materialistid ja idealistid, ateistid ja usklikud, sotsialistid, kommunistid ja natsionalistid, ajendatud püüdest õiglusele, humaansusele, isikupuutumatusele ja vabadusele, täielikule demokraatiale esitame käesolevas dokumendis oma vaated, ootused ja lootused ning kavandasime nõukogude ühiskonna evolutsioonile ümberkujundamise tee.

Me tuletame veel kord meelde kõigile kodanikele, et ainult tänu kõigi ühiskonnakihtide inertsusele ja demokraatia puudumisel hukkus üle 14 milj. mitte milleski süüdi olevat kodanikku.

Me tuletame meelde, et see oht ei ole möödunud ka praegu, vaatamata mõningale režiimi pehmenemisele. Karistusaparaat on laiendatud ja tegutseb, jälle toimuvad poliitilised protsessid, jälle täituvad vangilaagrid ausate inimestega, jälle heidetakse terveid inimesi vaimuhaiglatesse…

Me tuletame meelde, et mitte keegi NSVL kodanikest reatöötajast kuni kõige kõrgemal seisva isikuni ei ole garanteeritud seadusetuse ja vägivalla eest. Seepärast koondugem ühtsesse demokraatlikku rivvi!

Las igaüks meist teeb kasvõi kõige vähema – alati ja kõikjal astub välja seadusetuse, omavoli, vägivalla, ekspluateerimise vastu, ühineb oma kaasmõtlejaga!

Intelligents! Loominguline ja tehniline! Looge uusi vaimseid väärtusi ja andke nad üle inimestele! Kaitske julgelt oma “mina”, oma vaateid, kartmata kannatusi!

Noorsugu! Te olete oma maa tulevik. Asuge julgelt demokraatia eest võitluse teele! Teist sõltub meie ühiskonna edaspidine saatus!

Sõjaväelased! Täites isamaa kaitsmise kõrget kohust olge valvsad! Ärge tõstke relvi oma kaaskodanike vastu, oma õdede ja vendade vastu! Ole oma maa väärilised kodanikud, sellised, et teid ei mõistaks hukka ühiskond, ei mõistaks hukka teie lapsed! Olge ausad, ärge häbistage end arveteõiendamisega rahuliku, relvitu elanikkonna kallal!

Riikliku julgeoleku töötajad! Teie ülesanne on võidelda spionaaži vastu, aga mitte demokraatlike jõudude vastu. Ärge unustage, et paljud teie kolleegid, kes agaralt võitlesid väljamõeldud “kontsevolutsiooni” ja “verivaenlaste” vastu, hukkusid iseendi poolt tõstetud mõõga läbi. Ärge unustage oma paljude eelkäijate saatust!

Meie, demokraadid, kuulutame, et oleme tulvil kindlat otsustavust vankumatult võidelda vabaduse ja rahva heaolu eest, hoolimata ükskõik millistest raskustest või ohvritest!

Meie, demokraadid, kutsume üles kõiki ausaid, mõtlevaid ja julgeid kodanikke meie ühiskonnas igast vanusest ja soost, iga religioosse, klassilise vi rahvusliku kuuluvusega, aktiivselt osa võtma rahumeelsest mittevägivaldsest võitlusest kõrgete demokraatlike ideaalide eest!

Nõukogude Liidu demokraadid! Ühinege! Võidelge! Võitke!

Venemaa, Ukraina, Eesti, Läti ja Leedu demokraadid. NSVL, 1970.