SISSEJUHATUS

Nõukogude Liidu demokraadid, kes on 1969. a. Vastuvõetud “Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programmis” esitanud oma vaated ning eesmärgid, pidades järjekindlalt kinni riigis ühiskondlike suhete rahuliku evolutsioonilise demokratiseerimise printsiibist, koostasid ning läkitavad käesoleva Memorandumi NSVL Ülemnõukogule – riigi kõrgeimale konstitutsioonilise võimu organile.

Demokraadid nõuavad Memorandumi avalikku arutamist Ülemnõukogu istungjärgul, Memorandumiavaldamist trükis, selle takistusteta arutamist kollektiivides ning komisjoni moodustamist NLKP juhtkonna konstitutsioonivastase tegevuse uurimiseks.

Demokraadid konstateerivad käesoleva Memorandumiga, et NLKP juhtkond, kasutades rahvast tööriistaks Ajutiselt Valitsuselt võimu usurpeerimisel, on loonud riigis omakõikidest riiklikest ja ühiskondlikest asutustestkõrgemal seisva poliitilise oraganisatsiooni. See kindlustab NLKP juhtkonnale piiramatu monopoli kõigil riigi eluaegadel ja –sfäärides, s.t. – rikkudes VSDTP esimest progarammi ning nõukogude võimu õiguslikuks ja juriidiliseks aluseks olevaid esimesi asutavaid dekreete, samuti kehtivat 1936. a. Konstitutsiooni, on nad ebaseaduslikult omandanud kogu seadusandliku, täidesaatva ning kohtuvõimu.

Õiguslikult nõukogudele kuulunud võimu enda kätte haaranud NÖKP juhtkond võttis sellega Nõukogude Liidu rahvalt ära suveräänsuse

NLKP juhtkond kasutab haaratud võimu eranditult enda egoistlikes huvides, raisates oskamatult ja kuritegelikult rahva füüsilise ning intellektuaalse energia potentsiaale, mis toob Liidu kodanikele materjaalset ja vaimset viletsust, õigusetust, omavoli ja ekspluateerimist. Nõukogude ühiskond on NLKP kuritegelikule juhtkonnale 53 aasta jooksul ohverdanud mitte alla 50 miljoni inimelu, kes hukkusid verise kodusõja, repressioonide, nälja II Maailmasõja jne. Tulemusena.

Demokraadid ei pea 1936. a. Kostitutsiooni täiuslikuks ega demokraatlikuks. Paljud Konstitutsiooni teesid on vasturääkivad nõukogude võimu esimestele dekreetidele. Paljud II-XIII peatüki paragrahvid on vastukäivad esimese peatüki ühiskondlikku korraldust käsitlevatele imperatiivsetele paragrahvidele. Demokraadid ei unusta, et 1936. a. Konstitutsioon võeti vastu Stalini isikliku diktatuuri ajal, mil riigid kodanike hävitamise laine tõusis üha kõrgemale.

Siiski oleks 1936. a. Konstitutsioonist kinnipidamine hiiglaslikuks sammuks edasi ühiskondlike suhete arengus; see vabastaks ahelatest ühiskonna jõud, soodustaks seaduslikkuse kehtestamist ning ühiskonna materiaalse taseme tõusu.

Ühiskonna vabastamise ja demokratiseerimise protsess ning selle tagajärjena materiaalse heaolu tõus hoiaksid ära vastupidisel juhul möödapääsematu purustava revolutsioonilise plahvastuse, mis on küpsemas NLKP juhtkonna despotismi ja süveneva majandusliku, kultuurilise ning moraalse kriisi tõttu

Demokraadid leiavad, et iga kodaniku kohuseks on igakülgne kaasaaitamine konstitutsiooniliste normide ning seaduslikkuse taastamisele riigis.

Iga saadiku kodanikukohuseks on sel juhul, kui ta ei taha ennast parteieliidi teenriks pidada, viivitamatult välja astuda Konstitutsiooni, seaduslikkuse ning faktilise võimu kohese Ülemnõukogule üleandmise eest.

On tulnud aeg igal kodanikul sõltumata tema ühiskondlikust ja teenistuslikust seisundist mõelda oma koha üle ühiskonnas, oma osa üle. Paljudes ühiskonnavastastes tegudes süüdiolevad parteitöötajad, kui nad ei tahakanda möödapääsmatut vastutust ühiskonna ja ajaloo ees, peavad loobuma oma reaktsioonilisest kursist ja kõigi jõududega soodustama ühiskonna demokratiseerimist. Täna pole seda veel hilja teha. Ja see on kõige kindlam tee oma süü lunastamiseks.

Demokraatidel pole illusioone Memorandumi saatuse suhtes. Eliit vaikib ta surnuks, nagu on seda teinud “NLDL Programmi” ja “NLDL taktika alustega”, nagu on seda teinud Nõukogude Liidu Demokraatliku liikumisega.

Mahavaikimise poliitika on NLKP poliitilise nõrkuse ja ebapopulaarsuse näitajaks. Poliitilist diskussiooni kardavad ainult poliitiliselt pankrotistunud parteid.

Valitsev parteieliit kardab oma isikliku heaolu pärast. Isegi poliitilisi protsesse inspireerides eelistab ta neid läbi viia salaja ja kinniselt. Ning tal on, mida karta. Parteituusade ettevõtmisi, deklaratsioone, loosungeid ja esinemisivõtab poliitikast eemal seisev rahvas vastu irooniliselt. Mitte asjata ei kutsu parteiinstantside iga ettevõte rahva hulgas välja sadu teravmeelseid anekdoote. See ongi eredalt avaldatud ühiskondlik arvamus riigis, kus puuduvad sõna-, trüki ja informatsioonivabadus.

Nõukogude Liidu Demokraatliku liikumise koordinatsiooninõukogu soovitab kõigil demokraatidel ning nende pooldajail Memorandumisisu ulatuslikult levitada ja viia see ühiskonna laiade kihtideni. Nõukogude ühiskond peab teadma tõde.

Memorandum puudutab ainult Konstitutsiooni põhilisi ja printsipaalseid rikkumisi, mis muudavad konstitutsiooniliste teeside olemust ja mõtet, annab nende lühida analüüsi, samuti NLKP juhtkonna konstitutsioonivastasuse iseloomustuse ning inkrimineerib Konstitutsiooni ja “Riiklike kuritegude eest ettenähtud kriminaalvastutuse seaduse” põhjal süüdistus riiklikes kuritegudes, mis väljendub ebaseaduslikus võimuhaaramises, nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis, terroristlikes aktides, kahjurluses, eriti ohtlike riiklike kuritegude teostamiseks suunatud organisatsioonlises tegevuses, osavõtus nõukogudevastasest organisatsioonist, teiste riikide töörahva vastu sooritatud kuritegudes, rahvusliku ja rassilise üheõiguslikkuse vastu eksimises, sõjapropagandas jne.