PEATÜKK IX. KOHUS JA PROKURATUUR.
Kohus ja prokuratuur juhenduvad siiani sellisest ebamäärasest
kategooriast, nagu “sotsialistlik või revolutsiooniline
õigusteadvus”. Riigi mitte milleski süüdi oleva
20...21 miljoni kodaniku hävitamist põhjendati just revolutsioonilise
õigusteadvusega. Vaid tähtsusetu osa represseerituist on
rehabiliteeritud. Ülejäänud on õigusmõistmise
organite poolt unustatud. Karistust repressioonide eest kandsid vaid
üksikud isikud – Beria, Abbakumov jt. , kusjuures ka neid
mõisteti süüdi staninlikult – lühikese, argpüksliku
ja kiire kohtu poolt. Repressioonide initsiaatorid ja teostajad, timukad,
pealekaebajad, fiskaalid, kelle kätel on miljonite veri, on aga
elus ja ametikohtadel, neid peetakse austatud kodanikeks. Nende nimed
on õigusemõistmise organitel ja prokuratuuril teada. Endistelt
ebaseaduslikult represseerituilt või nendeperekondadelt ei võta
õigusemõistmise organid vastu avalduse valekaebuste kirjutajate,
timukate, repressioonide initsiaatorite, mõrvarite kohtuliku
jälitamise algatamiseks, ehki kohtud ja prokuratuur on kehtiva
seadusandluse põhjal seda kohustatud tegema.Pole võetud
vastutusele selliste tuntud kompartei tegelaste nagu Kirov, Ordžonikidze,
Tšubar, Kossior, Rudzutak, Postõšev, Eiche, Voznessenski,
Kuibõšev, Menžinski jt. Tapmise initsiaatoreid ja mõrvareid.
Senini on vabaduses veriste repressioonide organiseerijad Molotov, Kaganovitš
jne. . Vorošilovile jagati auavaldusi nagu kangelasele, ehkki tema
süüteod rahva ees on äraarvamatud. Ning repressioonide
süüdlaste ja teostajate mittejälitamise põhjus
seisneb selles, et praegugi onvalitsuse koosseisus Stalini lähikondlased.
Seda kinnitab uute inspireeritud poliitiliste protsesside märatsemine.
Isikud, kes astuvad välja konstitutsiooni rikkumise ning NLKP stalinistliku
juhtkonna ebaseadusliku vägivalla vastu, mõistetakse süüdi
partei eliidi poolt väljamõeldud nõukogudevastase
tegevuse eest. Partei juhtkond samastab ennast ühepoolselt nõukogude
võimuga, surmahirmus kartes kaotada oma seadusest kõrgemalseisvaid
kohti. Ebaseaduslikult on läbi viidud tuhandeid protsesse, nende
hulgas Litvinovi ja tema sõprade, Danieli, Sinjavski, Ginzburgi,
Bukovski, Gorbanevskaja, Grigorenko, Jahhimovitši, Gendleri, Pavlenkovi,
Geršuni, Karavanski, Tšernoveli jpt. üle. Poliitilised
protsessid toimuvad kinnistena. Süüalused viiakse teistesse
linnadesse, nagu näit. A.Amalrik, Pimenov, Grigorenko. 1970 a.
kevadel Balti laevastiku sõjatribunali poolt läbiviidud
protsess partei salapolitsei poolt avastatud organisatsiooni “Võitlusliit
poliitiliste õiguste eest” osa liikmete üle eesotsas
A.Gavriloviga toimus suurima saladuskatte all. Tavaliseks nähtuseks
on muutunud vaimselt tervete inimeste vangistamine kinnistesse psühhiaatriahaiglatesse,
et saada võimalus nende vaimseks ja füüsiliseks hävitamiseks.
§ 111.
Konstitutsiooni §111 garanteerib avaliku asjaarutamise kõigis
kohtutes.
Seda määrust rikutakse jämedalt poliitiliste protsesside
puhul. Asja arutamine toimub suletud uste taga või publiku
ees, mis koosneb spetsiaalselt valitud “akdivistidest” ja
KGB erariidest agentidest. Avalikkust ning isegi kohtualuste sugulasi
sellistele protsessidele ei lasta. Poliitilistes asjades süüdistavate
kaitse muutub olematuks advokaatide sõltuvuse tõttu
parteiadministratsioonist. Aktiivne kaitsja, kes objektiivselt avab
asja olemust, kõrvaldatakse kohtulikust arutluse osavõtmisest
ning satub mitmesuguste tagakiusamiste ohvriks, mõningatel
juhtudel enda süüpinkisattumiseni. Poliitilisest protsessist
osavõtval kaitsjal on vaja omada KGB poolt antavat eriluba.
See tähendab, et kaitsja on tegelikult süüdistuse teener
ja agent. Kaitse on poliitilistes ja mitte ainult poliitilistes protsessides
õiguseta, vähendatud paljalt vormitäiteks ning ta
ei saa mingil moel mõjutada kohtuotsust.
§ 112.
Konstitutsiooni §112 ütleb, et “kohtunikud on sõltumatud
ja alluvad ainult seadusele”.
Tegelikult sõltuvad kohtunikud parteiorganitest. Kohtunike
sõltuvus seisneb kohtuametitesse paigutamise tegelikus süsteemis,
isiklikus kuuluvuses NLKP-sse, võimaluses kohtunikku administratiivselt
kõrvaldada. Kohtunik, kes ei allu süüdistajale, kaotab
kohe võimaluse olla kohtunik ja üldse jurist, see aga
tähendab et ta peab küpses eas eriala vahetama. Sellepärast
täidavad kohtunikud, kartes isiklikku materiaalset heaolu või
teenistuslikku positsiooni kaotada, kõiges süüdistuse
juhtnööre, mitte seadust. Tavaliseks nähtusteks kohtutes
poliitiliste protsesside puhul on saanud seaduse teadlikult ebaõige
kasutamine, mis seisneb järgnevas:
- kasutamisele kuuluva seaduse ettekavatsetud mittekasutamises;
- seaduse ettekavatsetult ebaõiges tõlgendamises;
- kasutamisele mittekuuluva seaduse ettekavatsetud kasutamises.
Nii näiteks inkrimineeritakse parteieliidi ebakonstitutsioonilise
tegevuse vastu suunatud lendlehti kui nõukogudevastast propagandat
ja agitatsiooni, ehkki lendlehed kunagi ei sisalda propagandat nõukogude
võimu vastu. Rahulikke poliitilisi demonstratsioone karistatakse
kui kuritahtlikku huligaansust. Omakirjastuse teoste kirjutamise,
lugemise ja levitamise eest mõistetakse süüdi kui
nõukogude korra laimamise eest, kuigi omakirjastuse materjalide
erapooletu analüüs näitaks vaid parteieliidi seaduse
vastase tegevuse objektiivset kriitikat.
Kohtud annavad kergekäeliselt nõusoleku psüühiliselt
tervete inimeste tunnistamiseks vaimuhaigeteks. Samaaegselt ei tõsta
kohtud üles küsimusi parteijuhtkonna ebaseadusliku tegevuse
ja konstitutsiooniliste normide rikkumise kohta KGB, parteieliidi
ja prokuratuuri poolt. Rahvakohtunike südametunnistusel lasuvad
miljonid ebaseaduslikud kohtuotsused, miljonid rikutud inimelud, miljonid
ebaseaduslikult mahalastud ja laagrites surnukspiinatud. Kohus on
riigis õigusemõistmise organist muudetud partei vägivalla
ja ebaõigluse organiks.
§ 113 ... 117.
Konstitutsiooni §113 ... 117 piidutavad prokuratuuri struktuuri
ja organisatsiooni.
Prokuratuur on täielikult partei juhtkonna käsutuses ning
ta pole mitte järelvalveinstansiks seaduste täpse täitmise
üle, vaid partei juhtkonna võimu säilitamise instituudiks.