I peatükk. Ühiskondlik korraldus.

Konstitutsiooni I peatükil “Ühiskondlik korraldus” on kõigi järgnevate Konstitutsiooni peatükkide paragrahvide suhtes imperatiivne iseloom. See tähendab, et vasturääkivused järgnevate peatükkide paragrahvide sisu ning esimese peatüki paragrahvide sisu ja mõtte vahel on konstitutsioonivastased.

§§ 1, 2 ja 3.

Konstitutsiooni §1 konstateerib: “NSVL on tööliste ja talu poegade sotsialistlik riik”.

Konstitutsiooni §2 konstateerib: “NSVL Liidu poliitiliseks aluseks on ... töörahva saadikute nõukogud”.

Konstitutsiooni §3 kinnitab kogu võimu linna ja maa töörahvale.

Need Konstitutsiooni esimesed kolm paragrahvi koos postuleerivad üksteist täiendades kogu rahva, mitte üksiku klassi või grupi suveräänsuse printsiibi. See tähendab, et §§1,2 ja 3 põhjal kuulub riigivõim kogu rahvale ilma mingite kitsendusteta. Rahva võimutäiust garanteerivad valitavad nõukogud. Kõrgeimaks võimuorganiks on Konstitutsiooni §30 põhjal NSVL Ülemnõukogu, millele kuulub ainsanaõigus teostada seadusandlikku võimu (Konstitutsiooni §32). §§1,2 ja 3 sisust järeldub loogiliselt töörahva klassivõrdsuse printsiip. Konstitutsiooni nendes ning järgnevates paragrahvides ei sisaldu privileege mingileklassile või sotsiaalsele grupile. Võim võib kuuluda vaid õiguslikult võrdsetele klassidele.

Need Konstitutsiooni §§1,2 ja 3 juriidilised põhimäärused kujutavad endast asutavaid määrusi, milledega peab olema vastavuses nii Konstitutsioon kui ka kogu õigussüsteem.

Tegelikult rikutakse neid Konstitutsiooni asutavaid põhimäärusi pidevalt ja kõikjal NLKP juhtkonna ning parteibürokraatliku aparaadi poolt.

• 31. X 1961 a. Vastuvõetud “NLKP põhikirja” sissejuhatus konstateerib ühemõtteliselt, et “NLKP on ühiskondlik-poliitilise organisatsiooni kõrgeim vorm, nõukogude ühiskonna juhtiv ja suunav jõud.”
• “NLKP teesides V. I. Lenini sajandaks sünnipäevaks” konstateerib valitsev parteieliit ametlikult: “Marksismi-leninismi teooriaale ja talletatud võitluskogemustele toetudes töötab NLKP välja poliitilise joone, teostab masside ning ühiskonna majandusliku, sotsiaalpoliitilise ja vaimse elu juhtimist, ühendab, koordineerib ning suunab juhtimissüsteemi kõigi lülide tegevust. Oma ülesandeid teostab partei vahetult ning riigi- ja nõukogude organite ning ühiskondlike organisatsioonide kaudu...”.

“NLKP põhikiri kuulutab NLKP “ühiskondlik-poliitilise organisatsiooni kõrgeimaks vormiks”, “juhtivaks ja suunavaks jõuks”, s.t. et NLKP juhtkonnale omistatakse riigist kõrgemad funktsioonid ning parteisüsteem kuulutatakse organisatsiooniliselt riigisüsteemist kõrgemal seisvaks. Ülal tsiteeritud NLKP KK teesid tunnistavad avalikult, et riigi, masside, ühiskondlike suhete, nõukogude jm. Juhtimine on koondatud ainult NLKP kätte. On teada, et ühiskondlik-poliitilise organisatsiooni kõrgeimaks vormiks on riik. Iga ennast “ühiskondlik-poliitilise organisatsiooni kõrgeimaks vormiks” kuulutav ning riigivõimule ja valitud võimuorganite juhtimisele pretendeeriv ühiskondlik või eraorganisatsioon on konstitutsioonivastane, kuna ta ei oma esinduslikku iseloomu, s.t. teda ei valita üldise võrdse valimisõiguse alusel. Kui sarnane organisatsioon on olemas, ja seisab konstitutsioonilistest organitest kõrgemal, siis pole ta muud, kui võimu usutpeerunud ning konstitsutsiooniliste organite funktsioonid omastanud klikk.

“NLKP põhikirjast”, “NLKP programmist”, NLKP ajaloo paljudest väljaannetest, NLKP kongresside otsustest ja muudest üldiselt kättesaadavatest dokumentidest järeldub, et NLKP KK ja tema aparaat:

1. määravad pisiasjadeni kõigi nõukogude tegevuse, töötavad välja kohustuslikud direktiivid kõikides riikliku, majandusliku, poliitilise, kultuurilise ja sotsiaalse elu küsimuse;
2. valivad välja ja paigutavad kõikjal laiali ainult oma kaadreid;
3. kontrollivad oma poliitika ning direktiivide täitmist kõigi asutuste ja organisatsioonide poolt;
4. kontrollivad riigi vaimset ja intellektaalset elu, tsenseerivad teadust, kirjandust, kunsti;
5. peavad oma plaanide läbiviimiseks ülal laialdast repressioonideks kasutatavat politseiaparaati.

Reaalsed ühiskondlikud suhted riigis näitavad, et riigi juhtimine on läinud parteieliidi kätte, kes on vahetanud välja valitavad esinduslikud võimuorganid: nõukogud. Parteieliit on likvideerinud rahva suveräänsuse. NLKP juhtkond ise ei varja seda kõike ning kajastab seda oma ametlikes dokumentides. Selline olukord tunnustab, et riigis on jämedalt rikutud 1936 a. Konstitutsiooni §§1, 2 ja 3 mõtet ja vaimu ning sellega muudetud ühiskondlike suhete olemust ning loomust. Lühidalt – meie riik pole sotsialistlik, nagu seda deklareerib Konstitutsioon, vaid totalitaarne ja diktaatorlik.

Klasside võrdsust, mis järeldub Konstututsiooni §§1, 2 ja 3-st, pole teostatud, vastupidi – sotsiaalset ja klassiõiguslikku ning materiaalset ebavõrdsust kultiveeritakse parteieliidi enda poolt, kes on kehtestanud kindlad sostiaalsed ja klassiprivileegid ühtedele ning kitsendused teistele, suurematele ja laialdasematele ühiskonnakihtidele. Kõik see toimub sellest hoolimata, et 11. XI 1917 a. Dekreediga “seisuste ja tsiviilauastmete likvideerimisest” kaotati kõik seisuslikud privileegid ning kitsendused. Selle tulemusena on:

1. Organiseeritud uus valitsev parteibürokraatliku eliidi klass, mis oma struktuurilt kujutab mitmekihilist püramiidi:
   1. juhtiv või kõrgeim valitsev parteiladvik, mis koosneb kõigest 15...20 inimesest (ilma perekondadeta) ning kasutab piiramata võimu ja kõiki riigi varasid;
   2. kõrgem täidesaatev valitsev kiht koos parteibürokraatliku kihiga, mis omab võtmepositsioone parteiaparaadis ja valitsuses ning ulatub kuni saja inimeseni (KK osakonnajuhatajad, tähtsamad ministrid ja riiklike komiteede esimehed, vabariikide KK-de sekretärid, vabariikide MN-de esimehed, parteioblastikomiteede sekretärid jne.). See kiht on vasallsõltuvuses valitsevast ladvikust ning omab piiramatut võimu alamate instantside suhtes. See kiht koos perekondadega on täielikul riiklikul ülalpidamisel. Nende jaoks on 20-ndatest aastatest alates teostatud kommunistlik printsiip – “igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduse järgi”;
   3. keskmine valitsev kiht koos parteibürokraatliku kihiga, millesse kuuluvad kohad parteiaparaadis oblasti-, linna-, ja rajoonikomiteede tasemel, majanduslikud kohad ,ministeeriumide osakonnajuhatajad, peavalitsuste juhid, riikliku julgeoleku ning miilitsa ametimehed, generaliteet jne. See kiht koos perekondadega saab kõrgeid palku, põhiosa temast kasutab heldel käel jagatu suutäisi lisatasude ja personaalpalkade ning kinnisest kaubasüsteemist madalahinnaliste kaupade ja toiduainete ostmise õiguse näol, saab pühadeks nn. “Kremli pajukeid”, kasutab paremat meditsiinilist teenendamist, kinniseid puhkekodusid, sanatooriume, plaaze, riiklikke suvilaid ning autosid jne. ;
   4. madalam valitsev kiht, kõige arvukam – ettevõtete direktorid ja kolhooside esimehed, linnade ning rajoonide parteiaparaat, riikliku julgeoleku reauurijad ja opertiivtöötajad, asutuste eriosakondade juhatajad, KGB ning miilitsa palgaline agentuur, partorgid, sõjaväeosade ülemate asetäitjad poliitalal jne. See kiht on NLKP KK võimutööriistaksm tema täöidesaatvaks osaks ja kõigisse ühiskonna lülidesse tunginud agentuuriks. Noid väikevasalle valitakse mitte intellektuaalsete, moraalsete või tööalaste tunnuste, vaid poliitiliste omaduste järgi, milledest peamine on kõrgemalseisvate instantside poolt antud direktiividele pime allumine ja nende järgimine. Valitseva eliidi madalama kihi arvukus ei luba üldise viletsuse ning kahjutoova majanduse riigis tema materiaalseid vajadusi kõrgel tasemel kindlustada, kuid siiski saab ta suhteliselt kõrget palka, preemiaid, tuusikuid, mõningaid kaupade ja toiduaineteostmise eelistingimusi ning kasutab teatud juhtudel teenistusseisundit isiklikel eesmärkidel (autod, mugavate korterite saamine, teenused).
2. Töölisklass, valitseva eliidi poolt demagoogiliselt juhitavaks kuulutatud (mis on vastukäiv konstitutsioonilisele võrdsusele) on diferentseeritud ja ebaühtlane. On eraldatud poliitilistele tunnustele toetuv töölisaristokraatia, millele heidetakse väikeseidalmuseid ning mis on sunnitud valitsevale eliidile olema statistideks töölisklassi riigivalitsemisest osavõtu komöödias. Parteikeeles nimetatakse neid statiste aktiiviks. Üheks aktiivi privileegiks on võimalus karistamatult rikkuda töödistsipliini, töötada ebaproduktiivselt, omada kõrgendatud palga ja minimaalse tööviljakusega töökohti. Ülejäänud osa töölisklassist on õigusteta ja halastamatult ekspluateeritav;
3. Talurahvas on töölisklassiga ja üldse linnaelanikkonnaga võrreldes halvemas olukorras. Olles üks ühiskonna kõige madalama sissetulekuga kihte, on talurahvas vägivaldselt kinnistatud töö- ja elukoha külge (maainimestel pole passe ja tööraamatuid – dokumente ilma milledeta NSVL-s on võimatu liikumisvabadus ja töökoha vahetamine). Talurahva suhtes ei kehti terve rida seadusi ja õigusi. Talupoegade ülalmärgitud vägivaldne kinnistamine töö- ja elukoha külge tähendab tegelikult Venemaal juba 1861 a. Kaotatud pärisorjuse taastamist.
4. Intelligentsi ei peeta parteieliidi poolt klassiks, vaid iseseisva poliitilise jõuta vahekihiks ja teiste klasside teenriks. Selleks, et intelligentsi üle valitseda, on parteieliit ta jätnud ilma õigustest intellektuaalsele vabadusele, on hävitanud ja hävitab tema kultuuritraditsioone, tihti koguni intelligentsi füüsilise ja vaimse hävitamise teel. Pärilikkuse ärahoidmiseks on intelligentsi lastele kuntslikult piiratud sisseastumisvõimalused ülikoolidesse. Insener-tehniline intelligents saab madalat tasu. Intelligentsi üle on sisse seatud KGB ja partei nuuskurite tugevdatud poliitiline ning plitseiline järelvalve. Valitsev eliit püüab kõigi vahenditega diskrediteerida intelligentsi ühiskonna silmis, kasutades massiinformatsiooni kanaleid ning isegi avalikult ässitades rahvast intelligentsi kallale, et juhtida masside rahulolematust kõrvale nende hädade tõelistest süüdlastest. Isikliku julgeoleku kindlustamiseks vorbib valitsev eliit massiliselt ühiskondlikes asjades ja küsimustes kirjaoskamatut poolintelligentsi. Intelligentide ainsaks privileegiks intellektuaalse vabaduse ilmutamise, vaba mõtlemise ning partei ebasündsate tegude objektiivse kritiseerimise eest on võimalus saada suurem karistus töölise või kolhoosnikuga võrreldes (viimased mõistetakse poliitiliste väljaastumiste eest süüdi kui ebateadlikke huligaanseid elemente).

Klasside ebavõrdsuse teostamine ning teadlik kultiveerimine, klassivõitluse kunstlik õhutamine, töölisklassi formaalselt juhtivaks kuulutamine, parasiitliku uue valitseva klassi loomine on NLKP juhtkonna konstitutsioonivastane ettekavatsetud tegevus, mille eesmärgiks on rahvalt ja nõukogudelt ebaseaduslikult äravõetult võimu oma käes hoidmine.

§4 ja §5

Konstitutsiooni §4 kehtestab NSVL majanduslikuks aluseks sotsialistliku majandussüsteemi ja tootmisriistade ning –vahendite sotsialistliku omanduse.

Konstitutsiooni §5 täpsustab: “Sotsialistlik omandus NSV Liidus esineb kas riiklikuomanduse (kogu rahva vara) või koperatiivkolhoosniku omanduse kujul (üksikute kolhooside omand, koperatiivkoondiste omand.)

Niivõrd sageli korratav termin “sotsialistlik” on isegi kommunistide ja eliidi liikmete jaoks kaotanud oma esialgse ja tõelise tähenduse. Sellepärast meenutame, et termini “sotsialistlik” mõte on täielikult tõlgitav eesti keelde sõnaga ”ühiskondlik” (lad. “sosialis”), s.o. ühiskonnale kuuluv võrdsetel seltsimehelikel alustel. Konstitutsiooni §5-s on riiklik omand dešifreeritud “kogu rahva varana” ning koperatiiv-kolhooslik omand üksikute kolhooside või koperatiivkoondiste omandina.

Konstitutsiooni §4 ja §5 sisust järeldub, et iga töötaja, olles nõukogude ühiskonna liige,töötades mistahes sotsialistlikus ettevõttes (kui tootmisriistade ning –vahendite omand on sotsialistlik, siis võivad ka ettevõtted olla ainult sotsialistlikud), on seega sotsialistliku (ühiskondliku) omandi täieõiguslik käsutaja, s.t. ta peab isiklikultomama õigust mõjutada planeerimist ja jaotamist.

Tegelikult on toimunud töötajate kõrvaletõrjumine ühiskondlikuomandi valitsemise juurest. Kommunistid lähtuvad naiivselt, pigem küll ettekavatsetult Lenini teoreetilisest väitest kommunismi esimese faasi –sotsialismi kohta, milles on öeldud: “Köik kodanikud muutuvad siin riigi palgalisteks teenistujateks... Kõik kodanikud saavad ühe üldrahvaliku riikliku “sündikaadi” teenistujateks ja töölisteks.” (V.Lenin “Riik ja revolutsioon”). Igale on selge, et palgatöölised ja –teenistujad on isikud, kellel puudub omandiõigus tootmisvahenditele ning kes seetõttu on sunnitud oma tööjõudu müüma tootmisvahendite omanikele, s.t. kõik kodanikud, olles palgatöölised, on proletaarlased, mitte peremehed võrdsetel alustel. Selle leninliku printsiibi dogmaatiline kasutamine valitseva eliidi poolt on võtnud ühiskonnalt nõukogude võimu esimestes dekreetides deklareeritud õigused, on moonutanud tundmatuseni konstitutsiooni §§4 ja 5 poolt postuleeritud sotsialistliku (ühiskondliku) omandi printsiipe, on muutnud töölised ja talupojad mitteomavaks proletariaadiks.

Töölised jäid, nagu enne revulutsioonigi, palgaliseks tööjõuks, kellel puudub õigus käsutada tootmist ja jaotamist. Riigis palgatakse ja vallandatakse tööjõudu administratsiooni tahtel. Ettevõtte kollektiivil pole õigust kontrollida tootmist, muuta tootmisplaane, määrata töötasu. Puudub tööliste kontroll tootmise üle. Töölistel ja talupoegadel puudub isegi kapitalistlike maade tööliste elementaarne õigus – õigus streikida. Ainus “riiklik sündikaat” on monopoliseerinud kõik õigused. Tööstus ja põllumajandus asuvad NLKP juhtkonna maksimaalselt tsentraliseeritud valitsuse all.

1917 a. Oktoobris läks töölisklass koos kommunistidega, kuna nood lubasid:

• “ ...kehtestada tööliskontroll... tootmise üle...” ( II Ülevenemaalise Nõukogude Kongressi läkitus töölistele, soldatitele ja talupoegadele 7.XI 1917 a.);
• “... vabastatakse töölised kapitalistide tujudest, kuna nüüdsest peale kehtestatakse tööliskontroll tehaste ja vabrikute üle...” (“Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioon” 15.XI 1917 a.);
• “Arreteerige ja andke rahva kohtu kätte igaüks, kes julgeb kahjustada rahva tegevust... tööliskontrolli kindlustamist tootmise ja produktide jaotamise üle.” (Läkitus “Elanikonnale”);
  • “Rahvamajanduse plaanipärase reguleerimise huvides seatakse kõigis palgatöölisi omavates või tööd koju andvates tööstus-, kaubandus-, panga-, ja transpordiettevõtetes sisse tööliskontroll tootmise, toodete ja toormaterjalide ostu ning müügi ja nende hoidmise, samuti ettevõtte finantsasjede üle
  • Tööliskontrolli teostavad kõik antud ettevõtte töölised oma valitudasutuste kaudu... (“ÜKTK ja RKN määrus tööliskontrolli kohta.”)

Kõik lubadused osutusid vaid peibutisteks. Omandus läks üle riikliku sündikaadi kätte ja pole sotsialistlik, vaid riigikapitalistlik, mis on vastuolus Konstitutsiooni §§4 ja 5 sisuga.

§7

Konstitutsiooni §7 määrab kindlaks kolhooside ja kooperatiivide iseloomu ning staatuse, andes samaga kolhoosiele õiguse ise oma varandust ja tootmist käsutada. Tegelikult on kolhooside reaalne olukord teistsugune:

• kolhoosidele sunnitakse peale tootmis- ja jaotamisplaane, kolhoosid on oma tegevuses täielikult allutatud parrrtei rajoonikomiteedele ning rajoonide täitevkomiteede põllumajandusvalitsustele;
• kolhoosidele on sisse seatud nn. Riigile antavate põllumajandussaaduste kohustuslikud normid meelevaltselt kehtestatult madalate hindadega. See tähendab, et valitsev eliit omastab suurema osa kolhooside sissetulekuist. Riiklikud ostu hinnad on palju madalamad turuhindadest ning madalamad isegi pöllumajandusliku toodangu omahinnast;
• eliit sunnib peale kolhoosidele esimeesteks oma käsilasi isikuid, kes eliidile meelepärased olles ei oma reeglina tööalaseid ja majanduslikke omadusi;
• kolhooside maksustamise süsteem on ebaõiglane ning seab nad sovhooside ja tööstusettevõtetega võrreldes halvemasse olukorda.

Ülaltoodu näitab, et kolhoosid on muudetud iseseisvusest ilmajäetud ja eliidist sõltuvateks kapitalistlikeks ettevõteteks. Seda põhiseaduse rikkumist süvendab veelgi sunnivisilise töö sisseseadmine. Talupojad ei dešifreerinud asjata omal ajal lühendit ÜK(b)P kui “bolševike teist pärisorjust” (vene k. VKP(b) = “vtoroje krepostnoje pravo bolševikov”).

§8

Konstitutsiooni §8 kuulutab, et maa kindlustatakse kolhoosidele tasuta ning tähtajata kasutamiseks.

Tegelikult.

• kisutakse kolhooside käest omavoliliselt maad ära linnade, asulate, tammide, sõjaliste objektide ehitamiseks ning antakse sovhoosidele;
• maaomandile on sisse seatud arvukad kaudsed maksud, mis lõhuvad ja õõnestavad kolhoositootmist.

Võib konstateerida – eliit võimutseb maal nagu oma isiklikes pärusmõisades.

§9

Konstitutsiooni §9 lubab üksiktalupoegade ja käsitööliste väikest eramajapidamist. See õigus avaldub täielikumalt §9 juriidilises ja õiguslikus aluses – II Ülevenemaalise tööliste ja soldatite saadikute nõukogude kongressi “Maadekreedis”, kus on kuulutatud:

“6. Maa kasutamise õiguse saavad kõik Vene riigi kodanikud, kes soovivad seda harida omal jõul perekonna abiga või ühistutes.

7. Maa kasutamise vormid peavad olema täiesti vabad,talude, huutorite, kogukondade või artellide kaupa, nii nagu see otsustatakse üksikuis külades ja asulates.”

NLKP juhtkond viis läbi vägivaldse kollektiviseerimise, kusjuures kolhoosi astumisest keeldumist võeti kui vaenulikku kontrevolutsioonilist tegu koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega – vangistuse, asumiselesaatmise, mahalaskmisega. Talupoegade kolhoosi antud vara läks eliidile, talupojad ise muutusid pärisorjuslikuks tööjõuks.

Venemaa elanikonnast tohutu enamuse moodustanud talupojad toetasid 1917 a. Kommuniste tänu “Maadekreedile”. NLKP juhtkond pettis talurahvast. Eliidi poolt laostatud põllumajandus ei suuda tänaseni kollektiviseerimisest toibuda. Ning kompartei, kiideldes oma edusammudega kolhoositootmises, on samaaegselt sunnitud iga kahe aasta tagant kõnelema järjekordsetest abinõudest, et tuua kolhoosid välja järjekordsest ummikust. Informatsiooni korras märgime , et 1964 a. Toodetud põllumajandussaadustest saadi talupoegade, tööliste ja teenistujate isiklikes abimajandites:60% kartulist, 39% juurviljast, 42% lihast, 42% piimast, 73% munadest jne. (NSVL rahvamajandus 1964 a. lhk. 252). Kui teraviljatoodangut mitte arvfstada, siis toodavad riigi künnimaast alla 1% hõivavad kodanike isiklikud majandid peaaegu poole põllumajandussaadustest.Võib kinnitada, et riik oleks ilma kodanike isiklike majanditeta näljas. Toodud andmetest lähtudes näitab lihtne arvestus – kui anda talupoegadele isiklikuks kasutamiseks umbes 4%künnimaast, siis põllumajanduslik tootmine kahekordistuks, isegi kui kolhoosid ei toodaks midagi muud peale teravilja. Demokraadid leiavad, et kommentaarid NLKP juhtkonna poliitikale põllumajanduse osas on liigsed.

Eliit ei anna kolhoosist lahkuda soovijatele maad ning takistab kolhoosist lahkumist administratiivselt.

Eliidi tegevuse tulemuseks põllumajanduse osason liha, või, munade, piima puudujääk ning toiduainete kallid hinnad.

§10

Konstitutsiooni §10 garanteerib isikliku omanduse õiguse isiklikule varale: töötuludele ja säästudele, elumajale ning kodusele abimajapidamisele, isikliku tarbimis esemetele.

Seda õigust pidevalt ja kõikjal:

• miljonid inimesed (sealhulgas terved rahvad) saadeti parteiorganite administratiivsete otsustega asumisele Kaug-Põhja, Siberisse, Kasahstani, nende varandus konfiskeeriti ning seda pole siiani tagasi antud ega kompenseeritud. Seda varandust kasutasid valitseva eliidi keskmised ja madalamad kihid.
• riigilaene jaotati sunnivisiliselt. See tähendab, et kümneid aastaid töötas iga kodanik ühe kuu aastas tasuta. Laenud külmutati kinni 25 aastaks ilma konkreetse laenuomanike nõusolekuta. Laenudesse külmutatud miljardid rublad 3-protsendilise kasumi juures kahekordistuvad 25 aasta jooksul. See tähendab, et elanikkonda on röövitud kaks korda – laenude külmutamisega ja elanikkonna kasumiprotsentidest ilma jätmisega;
• paljudele kaupadele on peale pandud kaudsed maksud, mis ületavad normaalhinna 2...3, mõningatel juhtumitel aga 5...10 korda. Näiteks on kõrgendatud leiva, liha, või, viina, tubakasaaduste, kuldesemete, kangaste, karusnahkade, mootorrattaste, sõiduautode jne. hindu. Kõik see on teenitud raha väljapressimine elanikonna käest;
• 1947 a. rahareform, kui raha põhikoguse vahetamine toimus vahekorra1:10, oli otsene röövimine;
• aastast aastasse tõusvad hinnad vähendavad elanikonna säästude ostuvõimet.

Planeeritava majandusega riigis langeb vastutus rahaliste säästude väärtusetuks muutumise eest võimuorganeile.

§11

Konstitsiooni §11 kehtestab, et “NSV Liidu maajanduslikku elu määrab ja suunab riiklik rahvamajandusplaan ühiskondlikku rikkuse suurendamise, töörahva ainelise ja kultuurilise taseme järjekindla tõusu. NSV Liidu sõltumatuse kidlustamise ja ta kaitsevõime tugevdamise huvides.”Selles paragrahvis deklareeritud teesid jäävad paljalt soovideks:

• rahvamajandusplaanid koostatakse NLKP juhtkonna poolt oskamatult, voluntaristlikult, ebareaalselt ning reeglina ei täideta neid kunagi. Planeerimise näiteks toome osa eliidi poolt 1970 a. kohta planeeritud kontrollarve:

	NLKP XXII kongressi arvud	NLKP XXIII kongressi arvud	NLKP KK 1969.a.
Elektrienergia (miljardit kWh)	900...1000	830...850	740
Teras (miljonit tonni)	145	124...129	115
Nafta (miljonit tonni)	390	355	350
Gaas (miljardit kuupmeetrit)	310...325	225...240	197
Kivisüsi (miljonit tonni)	686...700	665...675	618
Mineraalväetised (milj. tonni)	77	62...65	57
Sünteetilised vaigud ja plastmassid (tuhat tonni)	5300	2100...2300	1630
Kunst- ja sünteetilised kiud (tuhat tonni)	1350	780...830	625
Tsement (miljonit tonni)	122	100..105	95
Nahkjalatsid (tuhat paari)	825	610...630	675

Täpselt samuti korrigeeriti kõigi viisaastakute plaane,mida kunagi ei täidetud.

Neile, kes tundsid huvi, mis on kommunism, rääkis F. Kozlov esinedes XXII kongressil: “Sellele, kes tahab teada ,mis on kommunism, võime me uhkusega öelda: “Lugege meie partei programmi.”” Demokraadid soovitavad samuti kõigil tähelepanelikult hooplev “NLKP programm”läbi lugeda ning võrrelda seda 1970 a. tulemustega. Sama tuleb teha NLKP kongressi direktiividega;

• valitsev eliit on rahvamajandusplaanid täielikult kallihinnalisele välispoliitikale allutanud. Poliitilise ja majandusliku ekspansiooni huvides on NSVL ehitanud tasuta või ebaseaduslikel tingimustel välismaale 1537 ettevõtet, neist praegusele potensiaalsele agressorile Hiinale 256, kaks korda täielikult relvastanud Egiptust, peab riigile mittevajalikku sõda Vietnaamis (3 miljonit dollarit päevas), varustab relvadega Portugali kolooniaid, relvastas Indoneesiat, abi Kuubale ilma sõjalise abita oli aastail1959...1969 10miljardit dollarit (mitte rubla), finantseerib kapitalistlikke maade komparteisid. Ning seda ajal, kui oma maa kodanikud tunnevad kõigest puudust;
• 1939...1941 abistas Nõugogude Liit majanduslikult hitlerlikku Saksamaad. Saksamaale antud metall, nafta, teravili aitasid hiljem meie kodanikke tappa;
• Nõugogude Liidu elanikonna elatustase on Lääne- Euroopa maade ja USA-ga võrreldes kõige madalam. Maailmas on meie riik elatustasemelt 17-ndal kohal. Kauplustes on järjekorrad, mis mõnikord muutuvad rahutusteks (näit. 1969 a. Karagandas). Teenendusfäär on täielikult hooletusse jäetud – ei jätku sööklaid, restorane, kohvikuid, õmblus- ja remondiateljeesid, remonditöökodasid jne.. Iga NSVL-i kodanik seisab sotsioloogide arvestuste järgi iga päev keskmiselt 0,5... 1,5 tundi järjekordades;
• Peale paljude laiatarbekaupade kvantitatiivse puudujäägi on tarbijale tõeliseks nuhtluseks kaupade madal kvaliteet;
• Elanikond kannatab kroonilise korterikriisi all. Linnad on üle asustatud, paljud perekonnad omavad ainult üht tuba kommunaalkortereis, paljud elavad barakkides. Viimastel aastatel vähendatakse elamuehitust veelgi. NLKP ninamehed tõotasid pidulikult teha 1970-ndaks aastaks korterite puudujäägile lõpp.Üleasustatus ja ebasanitaarsed tingimused soodustavad psüühiliste ja muude haiguste levikut, samuti moraali ja kõlbluse lagust. Üleasustus linnades tekib tööstuslike protsesside puuduliku mehhaniseerimise ja amortiseerimise tõttu. Tootmise laiendamine toimub töökäte suurendamise arvel.

NLKP juhtkonna tegevus planeerimise ja plaanide teostamise osas ei vasta Konstitutsiooni §11 sisule ja mõttele.

§12

Konstitutsiooni §12 määrab, et töö on iga töövõimelise kodaniku kohuseks ning, et NSVl-s on teostatud sotsialismi põhimõte:”igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi”.

Töö töövõimelise kodaniku kohusena ei tekita vastuväiteid. Kuid juhtkond tõlgendab seda paragrahvi omamoodi ning seetõttu on tekkinud järgmised konstitutsioonivastaste tunnustega üleastumised:

• valitsev eliit tunnistab töötajaiks ainult need isikud, kes on tegevad riiklikus või kolhoositootmises. Kõik ülejäänud töötavad isikud tunnistatakse vahet tegemata muidusöödikuiks, kelle vastu on suunatud rida konstitutsioonivastase iseloomuga seadusi. Nende seaduste järgi satuvad muidusöödikute hulka üle 9 aasta vanuseid lapsi omavad mittetöötavad naised, loomingulistesse liitudesse mittekuuluvad muusikud, kirjanikud, koopereerimata käsitöölised, hooajatöölised jne. , s.t. ühiskonnale kasutoovad isikud. Muidusöödikute vastu suunatud drakooniliste seadustega tekitatakse ühiskonnale tohutut kahju – ta jääb ilma mitmesugustest teenustest, kaotab andekaid loomingulisi töötajaid, kannab kahjusid tänava hooleks jäetud alaealiste tõusva kuritegevuse läbi, kaotab tööviljakuses hooletusse jäetud koduste olude tõttu. Valitsev eliit suurendab toodangu mahtu tööstuse mehaniseerimise, automatiseerimise ja moderniseerimise asemel elanikkonna üleüldise sundimisega tööle riiklikus sektoris (10-st töövõimelisest töötavad riiklikus sektoris 9,6 ). Mõnedes suurtes linnades (näit. Vilnjuses) on kohalike parteivõimude poolt eliidi heakskiidul sisse seatud kitsendused töötajate üleminekuks ühest ettevõttest teise. Kõik see kokku ei tähenda enam moraalset kohust töötada, vaid XX sajandi teisel poolel täiesti absurdsena näivat sunniviisilist tööd. Kommunistide lubadused töörahva sunnitööst vabastamiseks on jäänud vaid lubadusteks ning reklaamiks välismaiste kommunistlike liikumiste jaoks. Õigus tööle, moraalne kohus elada oma tööst ei anna eliidile õigust sunniviisilise töö kasutamiseks;
• ühe abikaasa muidusöödikuks tunnistamine, kui teine töötab ja on nõus pidama mittetöötavat oma ülalpidamisel, samuti oma säästudest või pärandusest elavate mittetöötavate isikute tunnistamine muidusöödikuiks on ebaseaduslik ja vastukäiv nii tsiviilõigusega kui Konstitutsiooni §10 lähtuva kodanike õigusega töösäästudele ning nende kulutamisele oma äranägemise järgi.
  • Peale selle sunnivad seadused, mis kuulutavad oma töösäästudest või pärandusest elavad isikud muidusöödikuiks, kahtlema, kas nõukogude rubla ongi kulutatud töö ekvivalendiks. Need seadused seavad korralikult ja ausalt töötava isiku ebavõrdsesse olukorda laiskvorsti ning loodriga võrreldes, kuna nende tasu on võrdne;
• reatööliste, talurahva ning ITP töötasud on vähediferenseeritud, jäädes põhimassi jaoks reeglina 70...120 rubla piiridesse. See tähendab, et töötasu ei vasta tegelikult kulutatud tööle ning et eksisteerib võrdsustamine. Järelikult rikutakse Konstitutsiooni väidet 2igaühele tema töö järgi”;
• intelligentsi ja ITP töö eest makstav tasu on väga madal – samal tasemel või tihti madalam kui tasu füüsilise töö eest, ehkki nende ettevalmistamiseks kulub palju rohkem aega (10...13 aastat rohkem9 ning intellektuaalse töö väärtus on võrreldamatult kõrgem kui füüsilisel tööl. Osa intelligensist on madalate palkade töttu sunnitud töötama mitte omal erialal;
• tööliste ekspluateerimise tase on keskmiselt 250...350% (USA-s 206%). Töötasu tõusmine ei jõua järele hindade tõusule;
• Nõukogude Liidus on tohutu hulk vange, sealhulgas ka poliitvange (eliit eelistab nende kohta andmeid mitte avaldada), keda sunnitakse töötama sümboolse tasu eest. Karistuseks on vabaduse kaotus ise, mitte sunnivisiline ekspluateerimine. Vangidele tuleb töö eest tasuda võrtselt vabade isikutega;
• Tohutu hulk isikuid tegeleb fiktiivsete kiidulaulude koostamisega, sotsialistlike võistluste vormistamisega, segretäriametiga parteikomiteedes, valmistab nn. näitlikku agitatsiooni, esineb miitingutel jne. Nende”töö” eest makstakse kui mitte rohkem, siis igal juhul ka mitte vähem kui teistele töötajate kategooriatele. See mitmemiljoniline kontingent ei loo mingeid materiaalseid ega vaimseid väärtusi, s.t. on ühiskonna suhtes parasiitlik;
• parteiaparaadi töötajad dubleerivad riiklikke instanse, tuues ühiskonnale mitte kasu vaid kahju, saades palka rahva arvel;
• NLKP juhid üldse, olles ühiskonna arengut pidurdavaks jõuks, omistavad ebaseaduslikult materjaalseid hüvesid vastavalt printsiibile “igaühele tema vajaduste järgi”.