NÕUKOGUDE LIIDU KOMMUNISTLIKUST PARTEIST.

NLKP juhtkonna erakorralise osa tõttu konstitutsioonivastases tegevuses peame meie, demokraadid, vajalikuks avaldada nende poolt oma parteis kehtestatud pahelised alused.

1. NLKP on range hierarhia ja subordinatsiooni printsiipidele rajatud poliitiline organisatsioon. Oma olemuselt on ta monarhistlik.
2. NLKP põhikirjas kuulutatud “demokraatliku tsentralismi” printsiip tähendab tegelikult võtmepositsioonide säilitamist parteis asendamatu parteieliidi kätes.
   1. Parteiliidrite valimised on mitmeastmelised, millega filtreeritakse välja ebasoovitavad elemendid. Isegi algorganisatsiooni sekretäri valimised on kaheastmelised. Rajoonikomitee survel lähevad soovitatavad kandidaadid parteibüroo või komitee koosseisu. NLKP liikmed ei tea bürood või komiteed valides, kes saab sekretäriks. Komitee või büroo liikmed valivad rajoonikomitee esindaja juuresolekul ning soovitusel rajoonikomitee poolt juba varem äravalitud sekretäri. Rajoonide parteikonverentsidel kordub sama lugu. Konverentsi delegaadid pole tavaliselt üksteisega tuttavad, katse saavutada kokkulepet kanditatuuri suhtes võib aga saada fraktsioonilise tegevuse sildi. Sellepärast on delegaatidel peaaegu ükskõik, keda esitatakse rajoonikomitee büroosse. Rajoonikomitee vana koosseis koostab juba aegsalt tulevase büroo liikmete nimekirja ning teeb üksikutele delekaatidele ülesandeks esitada see või teine kandidatuur. Sõnavõttude hulk on küllalt piiratud ning nendega esinevad juba varem rajoonikomitee aparaadi poolt ettevalmistatud koosseisulised “oraatorid”. Kõigi rajoonide, linnade, oblastite, vabariikide parteikonverentside ja kongresside jaoks tehakse spetsiaalne stsenaarium, kus kõik on ette kirjutatud, osad laiali jagatud ning otsus ette valmistatud ja kooskõlastatud juba enne konverentsi, pleenumi või kongressi algust. Sellepärast pole midagi imelikku parteispektaaklite alati üksmeelsetes ja ühehäälsetes otsustes.Sarnane valimissüsteem tagab kohtade säilumise parteiaparaadis peaaegu alalisele isikute ringile.
3. Reakommunistidel pole praktilist võimalust kõrgemalseisvate parteiorganite kritiseerimiseks. Reakommunistidele on kriitikaks kättesaadav kõige rohkem ainult algorganisatsiooni sekretär ning seegi kinnise parteikoosoleku kitsas ringis. Väljaspool kinniseid koosolekuid on parteiasjade ja –ülemuste kritiseerimine keelatud. Kui kommunist pöördub ajakirjanduse poole, siis lükkab iga ajaleht tema kriitilise artikli tagasi, kuna asub kõrgema parteiorgani kontrolli all. Kritiseerijat aga hakatakse taga kiusama, kui kriitika avab tõepäraselt parteielu nähtusi (noomitus “laimamise” eest, parteist välja heitmine, ametist vallandamine jne.). Jääb üle üks tee – oma märkmete avaldamine omakirjastuses, mis toob kaasa juba jälitamise KGB ning kohtu poolt (läbiotsimised, KGB agentide järelvalve, kohtu alla andmine ning vangistus vaimuhaiglas või laagris).
4. NLKP praktiliselt asendamatu juhtkond õiendab julmalt arveid igasuguse kriitika või vabamõtlemise ilminguga ning avab rohelise tee neile, kes töötavad kaasa ning toetavad poliitika ka kõige halvemaid pöördeid. Kuid kuna juhtkonna poliitika on täis vastuolusid, looklemisi, liialdusi, taganemisi, siis tekib soodne pind printsiibitutele karjeristidele, lipitsejatele, avantüristidele, s.t. südametunnistuse ja autundeta inimestele, kes tunnistavad ainult üht printsiipi: “peaasi, et mul oleks hea”.
5. Tänu demokratismi puudumisele parteis ja puuduste ning kuritegude kriitika mahasurumisele istuvad kõigi astmete parteiorganites põhiliselt printsiibitud isikud, kes pimesi täidavad ülemuste tahet. Põhimõttelagedad inimesed on peamiselt need, kelledel pole küllaldaselt intellekti, tööarmastust, korralikust, ausust, kes teisiti ei saavutaks isiklikku heaolu. Sellised isikud parteilistel ametikohtadel juurutavad pimesi ja oskamatult jõuga igat käsku ning direktiivi, mis hoiab majandust, teadust ja kultuuri ebaterves olukorras, viib ühest kriisist teiseni. Näiteks majanduslike plaanide täitmatajätmise eest karistavad kõrgemad organid rangelt ning seepärast tekib juba esimesel astmel – tehastes, kolhoosides ja asutustes moonutuste, vale ja petmiste laine. See laine kasvab ning omandab tohutud mõõtmed KK tasemel, kuhu esitatakse täiesti moonutatud kujutis tegelikust olukorrasst kohtadel. Tavalist, seejuures küllalt halba tööd näidatakse tööentusiasmina, koosseisuliste ülistajate kiidukõnesid rahva häälena, intelligensi protesti üksikute reeturite nõukogudevastaste väljaastumistena. Ükski eliidi liige ei saa kunagi tõepärast ettekujutust aruannete põhjal, isegi kui ta seda tahaks.
6. Parteistruktuur on nii tsentraliseeritud, nii tugevasti on kriitika ja mõtlemine maha surutud, et iga paleepöörde tulemusena toimunud muudatus võetakse mehaaniliselt kogu partei poolt ühel häälel vastu. Stalini isiku kultus mõisteti hukka üksmeelselt kõigi partei liikmete poolt, samuti üksmeelselt mõisteti hukka Bulganin, Malenkov, Šepilov, Molotov, Hruštšov. Mitte ühelgi nende eilsetest vaimustatud pooldajatest ei jätkunud mehisust oma seisukoha teatamiseks ning nende kaitseks väljaastumiseks.
7. N. Hruštsov, olles kõige progressiivsem tegelane kommunistide hulgas, kaotas sellepärast, et mõistes Stalini kultuse hukka ning viies läbi reforme, ei toetunud ta ühiskonna demokraatlikele kihtidele ning ta reformid ise jäid poolikuks.Teda hukutas see, et ta ei suutnud täielikult loobuda dogmatismist, ei tuginenud mõtlevale intelligensile, ei kõrvaldanud parteiaparaadist pugejaid ja ülistajaid, ei mõistnud Stalini kultust lõpuni hukka, ei avaldanudpartei salapolitsei – Tšekaa arhiive, ei andnud ühiskonnale demokraatlikke vabadusi, säilitas parteis pimeda alluvuse struktuuri, ehkki tal olid olemas võimalused demokratiseerimise läbiviimiseks.
   1. Ja kui neostalinistid teostasid riigipöörde, jäi Hruštšov kaitseta. Seda soodustas partei organisatsiooniline struktuur. Ning kommunistid, välja arvatud tõesti üksikud, hääletasid üksmeelselt selle poolt, et rahuldada Hruštsovi lahkumisavaldus “tervislikel põhjustel”.
   2. Sarnane saatus ootab kõiki NLKP KK peasekretäre ning nende lähikondseid. Partei juveliirselt töödeldud mehhanism peidab endas nende hukku – füüsilist või poliitilist, sest neil puudub igasugune toetus pimeda täidesaatva mehhanismi poolt.
8. 30-miljoniline kommunistide partei pole mitte monoliit, vaid omavahel parteidistsipliiniga, ülemustele mittevastupanuga, dogmatismiga, karjerismiga jne. seotud isikute mehhaaniline konglomeraat. Partei liikmeks olemine on kohustuslik tingimus teenistuslikuks tõusuks majanduses, teaduses, kirjanduses, ühiskondlikus ja sõjaväelises hierarhias. Sellepärast on sunnitud parteisse astuma kõik, kes tahavad tõusta või saada kasvõi ettevõtte peainseneri või uurija ametikohale, kes tahavad saada lenduriks, ohvitseriks, teadlaseks jne. Kõik see tingib juhusliku, erinevate vaadete, arvamuste ja isegi ideoloogiaga isikute sundvaliku parteisse. NLKP liikmeks olemine on kindlaks garantiiks, et healt töökohalt ei vallandata, et vahetu ülemus ei saa esimese tuju järgi arveid õiendada, et töötasu ei vähene. Need kaalutlused tingivad partei massilisuse.
9. Ülaltoodud väärad organisatsioonilised alused, kriitika ja konstruktiivsete ettepanekute puudumine nõrgendavad pidevalt NLKP positsioone. Seda näitavad ühiskonnas viimase kümne aasta jooksul toimunud muudatused. Parteiaparaat teeb näo, nagu poleks midagi toimunud. Väljaanded on täis võidukaid relatsioone, diktoritel jääb vaimustusest hing kinni, rahvas on aga lõplikult ja tagasipöördumatult kaotanud viimase usu kommunismisse ja selle teostamisse. Pool sajandit püsinud müüti võetakse ainult kui pattust ja bluffi. Tänu reformidele oli Hruštšovi ajal mõningane müüdi elavlemine, kuid pärast seda kadusid viimased illusioonid. Kas see pole poliitiline pankrott?
10. NLKP juhtkond, kellel pole küllaldaselt intellektuaalseid võimeid ning ettenägelikkust, kes baseerub dogmatismile ning kardab demokraatlike jõude vallale päästa, teeb kõige rumalamaid vigu majanduses, sise- ja välispoliitikas, millede eest maksab kallist hinda kogu ühiskond.
11. Juhtkonnal on üks ning ainuke eesmärk – iga hinna eest püsida võimul. Rahvas, kellest NLKP juhtkond nii palju räägib, on lihtsalt abinõu võimu säilitamiseks. Rahva huvid on vastupidised partei juhtkonna huvidele.

Demokraadid ei sega ära ja eraldavad NLKP juhtkonda ausate kommunistide massist.

Demokraadid kuulutavad, et kommunistlikul parteil on õigus legaalseks poliitiliseks tegevuseks demokraatlikel alustel ning printsiipidel kõrvu kõigi teiste poliitiliste parteidega.

Eeltoodud materjali põhjal süüdistame meie, demokraadid, NLKP juhtkonda konstitutsioonivastases tegevuses, mis seisneb ebaseaduslikus võimu haaramises, nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis, kodanike vastu suunatud terroristlikes aktides, majanduslikus kahjurluses, sõjapropagandas, klassivõitluse õhutamises, kuritegudes teiste töörahva riikide vastu, rahvusliku ning rassilise võrdõiguslikkuse rikkumises jne. Kõik need kuriteod sisaldavad “Seaduses riiklike kuritegude eest ettenähtud kriminaalvastutuse kohta”.

Demokraadid toovad kõik need kuriteod nõukogude ühiskonna kohtu ette.Demokraadid ei kutsu mingil määral üles repressioonidele ja arvete õiendamisele NLKP juhtkonnaga. Demokraadid tunnevad erinevalt bolševikest sügavat vastikust vägivalla, vere, tagakiusamiste ning arveteõiendamiste vastu, suhtuvad tähelepanelikult inimisiksusse.

Üleskutse humaansusele NLKP juhtkonna suhtes pole demokraatide pehmeloomulisuse tunnuseks. See on tribuut õiglusele. Kogu Nõukogude Liidu rahvas kannab teatud osa vastutusest parteieliidi kuritegude eest oma passiivsuse, inertsuse, järelandlikuse, kannatlikkuse jne. tõttu, s.t. on eliidi petetud, ebateadlik või teadlik kaasosaline.

Oma liikumise nimel nõuame meie, demokraadid:

1. Kõrvaldada NLKP juhtkond riigi valitsemise juurest.
2. Anda kogu võim üle NSVL Ülemnõukogule.
3. Kehtestada riigi konstitutsiooniline valitsemine kõigi konstitutsioonivastaste seadusandlike aktide äramuutmisega.
4. Kindlustada seadusandlike organite, kohtusüsteemi ja valitsusaparaadi normaalne funktsioneerimine vastavalt konstitutsioonilistele normidele.
5. Viia riigis sisse demokraatlikud vabadused.
6. Võtta vastu seadus kõigi poliitvangide vabastamise kohta.
7. Viia läbi üldised demokraatlikud valimised.
8. Töötada välja uus konstitutsioon, mis seadusandlikult kinnistab demokratiseeritud nõukogude ühiskonna poliitilised alused.

Meie, demokraadid, kuulutame, et oleme nende abinõude teostamise huvides ja ühiskondliku heaolu nimel valmis koostööks isegi valitsusega tingimusel, et vabastatakse viivitamatult kõik poliitvangid, tasutakse kahjud neile ja nende omastele ning antakse reaalsed garantiid nõukogude kodanike jälitamise lõpetamiseks nende veendumuste eest.

On saabunud aeg uue lehekülje avamiseks meie ajaloos, ühiskondlike suhete rahuliku demokratiseerimise periood. Ja demokraadid on täis otsustavust. Neid ei hirmuta ei partei ohranka, ei vanglad, laagrid ega vaimuhaiglad, kannatused ja loobumised. Võitlus vabaduse ja demokraatia eest kestab ning laieneb saabuval aastakümnel. Ning selle, meie jaoks püha võitluse viime me võiduka lõpuni. Selles näeme me oma kodaniku kohust.

Demokraadid, ühinege, võidelge, võitkeke!

NSVL, 5. XII 1970 a.