Kaaskiri EDL ja ERR Memorandumile
ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI PEASEKRETÄRILE HR. KURT
WALDHEIMILE
Teie Ekstsellents!
Eesti Rahvusrinne ja Eesti Demokraatlik Liikumine saadavad Teile Memorandumi,
mis taotleb iseseisva Eesti riigi taastamist ÜRO abiga ning Eesti
vastuvõtmist ÜRO liikmeks. Seda tehes juhindume me asjaolust,
et kolm Balti riiki (nende seas Eesti) olid ainsad riigid – endised
Rahvasteliidu liikmed – kelle suhtes pärast Teist maailmasõda
pole rakendatud Atlandi harta artiklit nr. 3, mis käsitleb suveräänsete
õiguste ja omavalitsuse tagastamist rahvastele, kes on nendest
vägivaldselt ilma jäetud. Me juhime Teie tähelepanu üldtuntud
faktile, et Balti riikide saatus otsustati 1939-1940. a. mitte nende
riikide rahvaste poolt, vaid kahe imperialistliku riigi vahelise salajase
sobinguga, millega viimased määrasid kindlaks vastastikused
mõjusfäärid oma väiksemate naabrite arvel. Kõiki
järgnevaid sündmusi kolmes Balti riigis (kaasa arvatud 1940.
a. valimiskomöödia, mille alusel Eesti “võeti
vastu” Nõukogude Liitu) tuleb vaadelda katsetena anda viisakam
ja seaduslikum kuju aktsioonile, mis tegelikult kujutas endast väikeriikide
annekteerimist suurriigi poolt, mis viidi läbi sõjalise
okupatsiooni tingimustes, toorest jõudu kasutades.
Maailma demokraatlikud riigid pole seda anneksiooni kunagi tunnustanud.
Selle anneksiooni tulemusena minetas eesti rahvas võimaluse kujundada
vabalt oma saatust oma rahvuslikes huvides ja olla esindatud maailma
rahvaste ühenduses.
Lisaks poliitilise sõltumatuse kaotusele on järkjärgult
tekkinud tõsine oht eesti rahva kui sellise olemasolule: perspektiiv
assimileeruda venelaste seas, kes asuvad takistamatult ja üha suuremal
arvul Eesti territooriumile; assimileerumine, mida planeerib Nõukogude
valitsus.
Järgnevad tabelid näitavad Eestis elavate mitmesuguste rahvuste
vahelise proportsioonide muutusi:
Tabel 1:
|
Aasta
|
Elanike üldarv, tuhandetes
|
Eestlasi
|
Venelasi **
|
Teisi rahvusi, tuhandetes
|
Kõiki mitteeestlasi
|
|
tuh.
|
%
|
tuh.
|
%
|
tuh.
|
%
|
|
1934**
|
1064
|
980
|
92,1
|
60
|
5,6
|
24
|
84
|
7,3
|
|
1959
|
1197
|
893
|
74,6
|
267
|
22,3
|
37
|
304
|
25,4
|
|
1970
|
1396
|
925
|
68,2
|
381
|
28,1
|
49***
|
430
|
31,8
|
|
Juurde- kasv 1934-70
|
+292
|
-53
|
-5,6
|
+321
|
+436
|
+25
|
+346
|
+312
|
Märkused:
*koos ukrainlaste ja valgevenelastega;
**välja arvatud piirkonnad Narva ja Petseri lähedal,
mis on asustatud pesmiselt venelastega ja mis pärast Teist maailmasõda
liideti VNFSV-ga ;
***praegu peamiselt venestunud
Tabel 2. Elanikkonna juurdekasv aastatel 1951-1970 (tuhandetes).
|
Aasta
|
Üldine juurdekasv
|
Loomulik juurdekasv
|
Immigrandid teistest liiduvabariikidest
|
Keskmine igaastane juurdekasv
|
|
1951-70
|
270,1
|
124,1
|
146,0
|
13,5
|
|
1951-55
|
58,5
|
30,5
|
28,0
|
11,7
|
|
1956-60
|
59,7
|
34,2
|
25,5
|
11,9
|
|
1961-65
|
75,1
|
32,0
|
43,1
|
15,0
|
|
1966-70
|
76,8
|
27,4
|
4,4
|
15,4
|
|
1970
|
19,0
|
6,4
|
12,6
|
19,0
|
Märkus: andmed sõjajärgse perioodi kohta on võetud
statistilisest aastaraamatust “Eesti NSV rahvamajandus 1970.
aastal.”, Tallinn, 1971
Nagu tabel nr. 2 näitab, on immigratsioon teistest liiduvabariikidest
(peamiselt Vene Föderatsioonist) viimase aastakümne jooksul
tunduvalt suurenenud. Üldisest juurdekasvust ajavahemikus 1961-1970
(152 000) moodustab mehaaniline juurdekasv 92 000, s.o. 61%. Samal ajal
langeb oluline osa loomulikust juurdekasvust kohaliku vene rahvusest
elanikkonna arvele.
Ametlikult õigustatakse vene immigrantide sissevoolu tööjõu
vajadusega kiirelt areneva tööstuse jaoks. Tegelikult on aga
tööstuse majanduslikult põhjendamatu forsseerimine
katteks venestamisele. Ajavahemikul 1940-70 suurenes Nõukogude
Liidu tööstuse kogutoodang 1180 %. Eesti oma 2779 %, tööstustoodang
Eestis on suurenenud 11.7 % võrra aastas, tööviljakus
ainult 7.6 %. Vahe täidetakse vene immigrantide arvel, kes saavad
mitmesuguseid soodustusi kohaliku elanikkonna arvel, näiteks odavaid
kommunaalkortereid väljaspool järjekorda. Samal ajal enamus
eestlasi on sunnitud ehitama niinimetatud kooperatiivkortereid omal
kulul. Venelased on koondunud peamiselt suurtesse linnadesse ja suurtesse
tehastesse, mis alluvad otseselt Moskvale ja millel ei ole midagi ühist
Eesti majanduse ja vajadustega.
Teie Ekstsellents, me teame, et Teie kodumaa annekteeriti vägivaldselt
tema suure naabri poolt peaaegu samaaegselt Eestiga. Teie maale tuli
kasuks demokraatlike maade võit Teises maailmasõjas. Tänu
sellele faktile taastati tema iseseisvus ja Teie olete oma maa esindajana
maailma suurima organisatsiooni peasekretär. Meie maa pole kaotatud
rahvuslikku sõltumatust seniajani tagasi saanud ja kui meie esindajad
(Saksa ja Nõukogude okupatsiooni vaheajal 1944.a. septembris)
moodustasid Eesti rahvusliku valitsuse, kes taotles Atlandi Harta kolmanda
artikli ellurakendamist, nad arreteeriti Nõukogude võimude
poolt ja saadeti Venemaa sunnitöölaagritesse. Sellest ajast
peale on poliitiline tegevusväli avatud poolvenestunud koloniaalbürokraatiale.
Neil isehakanud “rahva parematel poegadel” pole mingit õigust
rääkida Eesti rahva nimel. Tegelikult pole neid valinud rahvas,
vaid nad on määratud oma kohtadele Nõukogude koloniaaladministratsiooni
poolt. Selliseid kollaboratsioniste esineb kõigi alistatud rahvaste
seas, nagu neid esines ka Austrias Saksa okupatsiooni ajal. Samal ajal
on eesti rahva enamus nii ära hirmutatud ja mäletab nii hästi
Stalini aegade veriseid arveteõiendusi, et ta peab mistahes rahulolematuse
avaldamist samaväärseks enesetapmisega.
Te võite küsida: Kas on mõtet tülitada ÜRO-d
selliste vanade probleemidega praegusel ajal, mil see ülemaailmne
orgaanisatsioon on ülekoormatud palju pakilisemate küsimustega?
Osa inimesi läänes võivad samuti küsida: Käesoleval
momendil ei toimu teie otsest assimileerimist, te ei nälgi, te
olete majanduslikult suhteliselt heal jäljel, mõningaid
teie hulgast lubatakse külastada lääneriike, teil on
oma rahvuslik kultuur jne. Mis te siis väidate, et teie olukord
on halb?
Me vastame: kord juba tunnustatud eksistentsi ja sõltumatuse
küsimus ei saa vananeda – ta on lihtsalt kaua viibinud ja
seetõttu eriti aktuaalne. Kui ta ei kerkinud esile vahetult pärast
Teist maailmasõda (Potsdami konverentsil), siis oli see tingitud
asjaolust, et antud juhul agressor oli ise sattunud oma endise partneri
kallaletungi tõttu demokraatlike riikide leeri. Need riigid ei
tõstatanud tema endiste anneksioonide delikaatset probleemi,
lootes tõenäoliselt saavutada temaga kokkulepet pakilisemates
ja tähtsamates küsimustes. Nii nad praktiliselt ignoreerisid
kolme Balti riigi saatust. See lepituspoliitika uus väljaanne,
see naiivne usk ühe totalitaarse riigi heasse tahtesse ja usaldusväärsusse
tõi kaasa uusi anneksioone Euroopa idaosas, agressiooni Koreas
jne.
Miks me ei saa siis nõustuda seisukohaga, mille kohaselt meie
praegune olukord on suhteliselt talutav?
Me ei saa sellega nõustuda,
sest eksisteerimine ilma igasuguse reaalse tulevikugarantiita, vene
kolonisaatorite pidevalt suureneva sissevoolu olukorras, on halvem kui
täielik olematus;
sest vabadused ja õigused, mida paberi peal silmakirjalikult
välja kuulutatakse, kuid tegelikkuses kunagi ei rakendata, on halvemad
kui vabaduse täielik puudumine;
sest avalikul kolonialismil on kalduvus muuta inimesi orjadeks või
vabadusvõitlejateks, kuid maskeeritud kolonialismi, pseudovabaduste
ja kahekeelsuse süsteem sünnitab ainult vaimseid värdjaid
ja silmakirjatsejaid, inimesi, isegi oma südames kardavad teatud
tõdedele mõelda ja neist järeldusi teha (julgeolek
kuuleb!), või kes on harjunud mõtlema üht ja rääkima
teist.
Säärane kahekeelsuse, alalise hirmutamise ja rõhumise
süteem, igasuguste garantiide puudumise üksikisiku julgeoleku
ja rahvuse tuleviku osas, otseste või kaudsete valede, ühekülgse
ja moonutatud informatsiooni süsteem, vaimse ja poliitilise vabaduse,
igasuguse tõelise alternatiivi ja vastutustunde puudumine püüab
moonutada rahva teadvust sellisel määral, et ta harjub nägema
ebloomulikus loomulikku, vales tõde, diktatuuris ja terroris
demokraatia kõrgeimat vormi ning on lõppkokkuvõttes
valmis vastupanuta ühte sulama “suure vene rahvaga” niinimetatud
nõukogude rahvuse teooria sildi all.
Käesolevas olukorras on eesti rahvale jäänud ainult
kaks alternatiivi:
- kui ta ei pane vastu, võimaldataks tal venestuda aeglaselt
ja järkjärgult;
- kui ta aga osutab aktiivset vastupanu, siis õiendatakse kogu
rahvaga kiirelt ja julmalt arved; intelligents ja rahva muu aktiivsem
osa vangistatakse ja küüditatakse, ülejäänud
elanikkond allutatakse intensiivsele venestamisele ja repressioonidele.
Tuleb arvestada ka asjaolu, et Nõukogude koloniaalvalitsejad
saavad tunda oma ebaseaduslikult ja ebaõiglaselt hõlvatud
valdustes kindlalt ja julgelt alles siis, kui kogu mittevene elanikkond
on venestatud.
Me tahaksime juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et demokraatlike
valitsusvormide, sõjalise okupatsiooni ja vaimse vabaduse mahasurumise,
rahvusliku kultuuri allutamist kommunistlikule ja propagandale, sõltumatu
mõtlemise ja tegutsemise puudumist, südametunnistusevabaduse
puudumist ei ole võimalik hüvitada mõningase edasiminneku
demonstreerimisega majanduses ja elatustasemes, mis on siiski vähene,
ühekülgne ja propaganda poolt üles paisutatud, eriti
kui võrrelda seda naabermaa Soome omaga.
Me tahaksime samuti juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et iga
tähtsama administratiivse, teadusliku või kultuurialase
ametikoha hinnaks, iga välisreisi (mis sõltub kommunistliku
partei kohaliku organisatsiooni soovitusest) hinnaks on faktiliselt
intellektuaalne ja moraalne enesesalgamine.
ÜRO aitas saavutada rahvuslikku sõltumatust paljudel rahvastel,
kellel kunagi pole olnud sellist sõltumatust tänapäeva
mõistes. Tunnustatakse isega kõige väiksemate rahvaste
ja territooriumite õigust olla sõltumatud riigid. 29.
augustil 1972.a. ÜRO tunnistas Puertoriiko territooriumiks, millel
on võõrandamatu õigus ja sõltumatusele,
hoolimata asjaolust, et puertoriiklastel on mitmel korral olnud võimalus
vabalt väljendada oma tahet, võimalus, mida eestlastel pole
kunagi olnud nõukogude koloniaalrežiimi tingimustes.
Meie arvates on ÜRO-l palju suurem vastutus kolme Balti riigi
suhtes, kellel on rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusliku sõltumatuse
pretsedent ja see minetanud sõltumatuse mitte oma süü
tõttu.
Vahetult enne Teise maailmasõja lõppu ja enne Potsdami
konverentsi algust kirjutas üks autor:
“… Eesti, Läti ja Leedu ajalugu seab homsetele rahutegijatele
küsimuse: kas nad kavatsevad aktsepteerida mineviku õppetundi
ja anda neile väikestele riikidele tagasi nende õigustatud
sõltumatus, nii et Baltikumi rahvad võiksid uuesti olla
vabade rahvaste ühenduses, andes, nagu varemgi oma panuse Euroopa
rahu ja progressi üritusse? Selles seisab BALTI KÜSIMUS. Kui
sellele ei anta õiget vastust, siis homsed rahutegijad petavad
meid."
Praegusel momendil esitame me küsimuse: kas tänapäeva
rahutegijad kavatsevad Balti rahvaid veel kord petta?
See on küsimus, millele me ootame maailma rahvaste ühenduselt
vastust.
Tallinnas, 24. oktoobril 1972. a.
Eesti Demokraatlik Liikumine Eesti Rahvusrinne