Ööl vastu 13. detsembrit 1974 toimusid Tallinnas poliitilised vahistamised. KGB arreteeris isikud, kes olid saatnud ÜRO Peaassambleele memorandumi, milles nouti Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ja Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvotmist ÜRO liikmeks.

Memorandumis nouti, et N Liidu poolt vägivaldselt okupeeritud Eestis tuleb:

• likvideerida nõukogude koloniaalne administratiivaparaat;
• viia välja N Liidu väed;
• tuua sisse ÜRO väed;
• viia ÜRO kontrolli all läbi vabad valimised;
• lubada väliseestlased (kes lahkusid 1944 N Liidu armee sisenemisel Eestisse) tagasi kodumaale;
• luua Asutav Kogu;
• moodustada seaduslik Eesti Vabariigi valitsus.

Memorandumi kaaskirjas ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile kirjeldati Eestis toimuvat venestamisprotsessi, mis on muutmas eestlased oma kodumaal vähemusrahvuseks. Memorandumile ja kaaskirjale kirjutasid alla Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne. Läkituse kuupäevaks valiti sümboolselt 24. oktoober 1972, ÜRO pohikirja joustumise aastapäev.

Suure viivitusega, aastal 1974, joudis memorandum dissidentide keerulisi salakanaleid mööda viimaks üle N Liidu piiri ja Läänes puhkes selle ümber suur elevus. Novembris 1974 andis KGB esimees Juri Andropov käsu otsekohe hävitada noukogudevastane porandaalune liikumine Eestis ja vangistada "ideoloogilised diversandid". Appi toodi KGB kaadreid Moskvast, Leningradist, Orjolist ja Riiast ning käivitus ulatuslik operatsioon.

Pärast Eesti demokraatide liidrite vahistamist otsiti läbi veel kümneid kodusid ja kuulati üle sadakond eesti intelligenti, kes sageli ka vallandati oma töökohtadelt. Sellega loodeti eesti rahva vastupanutahe loplikult murda.

KGB töö tulemusena joudis kohtuniku lauale pretsedenditult suur kuhi pakse toimikuid, mis moodustas kokku kuuskümmend üks köidet. Umbes pooled neist sisaldasid porandaalust kirjandust, mida süüalused olid joudnud aastail 1968-1974 kas ise kirjutada voi siis tolkida. DME ja ENF andsid välja koguni kolme perioodilist ajakirja: "Demokraat", "Eesti Rahvuslik Hääl" ja "Vabaduskiir", samuti raamatusarja. Need koik olid trükitud kirjutusmasinal imeohukesele maisipaberile ja levisid käest kätte.

KGB sai ehmatusega teada, et memorandum oli vaid jäämäe veepealne osa. Demokraatide pohiliseks salamissiooniks oli vastupanuvoitluse käsiraamatu valmistamine, mis oleks alusprogramm koigi N Liidu rahvaste vabastusliikumiste jaoks. Eesti demokraadid olid veendunud, et Eesti saab vabaks vaid koostöös teiste N Liidu rahvastega, vaid siis, kui kommunistlik ike heidetakse oma olgadelt korraga kogu N Liidu ulatuses.

Töö esimesel etapil valmis 1972. aastal "DME programm" (koodnimega Suur Siga), kus formuleeriti ühised pohimotted, mille alusel kukutada N Liidu kommunistlik režiim. Järgmisena asuti koostama "DME Strateegia ja Taktikat" (koondnimega Must Kass). See oli üksikasjalik, 500-leheküljeline kava selle kohta, kuidas liita koik N Liidu režiimivastased ühtseks löögirusikaks. Kolmandaks etapiks pidi olema voitlusgruppide loomine üle kogu N Liidu.

"DME Strateegia ja Taktika" pidi olema nagu saatuslik Must Kass, kelle pahaendeline ilmumine noukogude režiimi teele tekitab paanikat ning lööb ta lopuks jalust. Paraku joudis KGB napilt enne selle loplikku "vabadusselaskmist" jaole.

Oktoobris 1975 kolas Eesti NSV Ülemkohtu saalis kohtuotsus. Kalju Mätik ja Sergei Soldatov saadeti kuueks, Mati Kiirend ja Artem Juskevitš viieks aastaks Kaug-Venemaale poliitvangide laagrisse. Nii loppes "demokraatide protsess"

Demokraatide eneseohverdus ei olnud asjatu. 1983. aastal vottis Euroopa Parlament DME ja ENF memorandumi ning 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku Balti Apelli, 1979, mojul vastu seisukoha, et Balti riigid on N Liidu poolt okupeeritud ja väärivad iseseisvust. 1991. aastal taastati Eesti Vabariik.